Suri Karjala rahvakirjanik Aleksandr Volkov

4. aprillil suri 92-aastasena Karjala rahvakirjanik Aleksandr Volkov, kes jättis endast maha rikkaliku pärandi: luulekogud ja tõlked ning kirjanike organisatsiooni, mis jätkab Volkovi tööd. 

Oma rahva kultuuri vastu hakkas Aleksandr Volkov huvi tundma alles pensionieas. Põhjalik pühendumine kirjandusele algas 1991. aastal, mil karjalased korraldasid oma rahva kongressi. Tänu sellele sündmusele avastas Volkov oma karjala juured. Kirjamehest, kes oli ülistanud vene keelt ja kirjandust, sai ühtäkki üks tähtsamaid aunusekarjalakeelse ilukirjanduse rajajaid.  Tema esimene raamat „Pieni Dessoilu. Runot, kiännokset“ („Väike Dessoilu. Luuletused ja tõlked“), ilmus 1993. aastal ja sisaldas 30 algupärast luuletust, aga ka tõlkeid vene keelest. Seega võib öelda, et Aleksandr Volkov sai karjalakeelseks luuletajaks alles 65-aastaselt.

Volkov sündis 25. detsembril 1928 Dessoilu e Essoila külas ning  lõpetas 1959. aastal Karjala Riikliku Pedagoogilise lnstituudi, kus omandas vene keele ja kirjanduse õpetaja eriala. Õpetajana ta aga tööle ei asunud. Temast sai hoopis võimekas administraator, kes töötas juhtivatel kohtadel nii ametiühingutes, kaubanduses kui ka metsatööstusettevõtetes.  Kirjandushuvi oli tal olnud kogu aeg, kuid ta avaldas oma luulet ja proosat vene keeles.

Järgnevatel aastatel ilmus temalt mitmeid kakskeelseid luulekogusid karjala ja vene keeles.  2004. aastal Tallinnas toimunud IV soome-ugri rahvaste maailmakongressiks avaldas ta luulekogu „Slovo o livah. Liivin virret“ („Liivi lood“), kus on tema luuletusi tõlgitud ka juba soome, liivi ja eesti keelde.  Aleksandr Volkovit köitis mõtteviis, et aunuse e livvi karjalased ja liivlased on väga lähedased hõimurahvad. Nii tema loomingus kui ka aruteludes oli liivlaste teema alati esil.

Soome-ugri teema oli Aleksandr Lukitši  ̶   nagu teda isanime järgi kutsuti  ̶   jaoks väga olulisel kohal. Ta oli aastakümneid Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni juhatuse liige, samuti kuulus ta karjala rahva delegatsiooni soome-ugri rahvaste maailmakongressidel. Talle valmistas väga suurt muret aunusekarjala keele olukord, keeleteemadel võttis ta agaralt sõna nii karjalaste kongressidel kui ka avalikel sündmustel  ning käis esinemas nii kultuurimajades kui ka koolides.

Volkov väärib tunnustust ka kui tõlkija, kuna ta on vene keelest aunusekarjala keelde tõlkinud Aleksander Puškini, Aleksander Bloki ja teiste väljapaistvate vene poeetide luulet. Volkov oli loomult võimekas organisaator ja tema eestvedamisel loodi 1998. aastal karjala keeltes kirjutavate kirjanike ühendus, mis sai nimeks Karjalaine Šana (ee Karjala Sõna).

Eesti keeles on ilmunud Aleksander Volkovilt 2009. aastal luulekogu „Hilissügis“, kuhu on valitud tema luuletusi kogudest „Järvet Karjalan“ (2003) ja „Tihhoje nebo“ (2008).

Aleksander Volkov maetakse oma koduküla Dessoilu (Essoila) kalmistule, kuid eriolukorra tõttu pole matuse aeg veel teada.  Jäägu karjala kirjanduse suurmeest meenutama tema enda luuletus:

Dessoila kabeliaias

Vanas kabeliaias
Pedajaid jäänud vaid kuus.
Pole enam ühtki kalmu
vanaisade riste ei paista.
Sõjad, tuled, vered – kõike
vanad pedajad hoiavad meeles.
Sada põlve dessoilalasi
vaikides on mullaks saanud.

Lugege lähemalt: 

• Умер народный писатель Карелии Александр Волков (petrozavodsk.monavista.ru, 05.04.2020).
• Скончался известный в Карелии писатель Александр Волков (karelinform.ru, 05.04.2020).
• Скончался народный писатель Карелии Александр Волков (rk.karelia.ru, 05.04.2020).