Jaak Prozes: Kas Putin tuleb või ei tule, selles on küsimus

Putini osalemine soome-ugri rahvaste maailma-kongressil on peaaegu ainukeseks võimaluseks näidata maailmale, et soome-ugri rahvad on olemas, ja see aitaks tõstatada soome-ugri rahvaste küsimusi kõige kõrgemal tasemel, kirjutab soome-ugri hõimuliikumise edendaja Jaak Prozes.

Kas Venemaa president Vladimir ­Putin tuleb Tartus 17.–19. juunini peetavale soome-ugri rahvaste maailmakongressile? See on küsimus, mida esitatakse väga sageli. Inimesed, kes kunagi pole soome-ugri rahvaste vastu suurt huvi tundnud, on Putini toel korraga soomeugrilased avastanud.

Vastava kutse on aga meie president Vene presidendile esitanud ja see tekitas piisavalt poleemikat, et jagada ühiskond sisuliselt pooleks. Ühed ütlesid, et see oli väga halb otsus ja Venemaa soome-ugri rahvastele näkku sülitamine, sest naaberriigis käib jõhker põlisrahvaste venestamine, samuti, et Putin ei vääri sellist kutset.

Vastuseisjad muidugi loodavad, et Putin ei tule, sest tema ­tulek rikuks kogu kongressi. Seda nii turva­kaalutlustel kui ka põhjusel, et äkki ütleb ta midagi kohatut, räägib Venemaa soome-ugri rahvaste heast rahvuslikust tervisest ja tõstatab venekeelse elanikkonna probleemi Eestis. Lisaks veel ajakirjanik Arved Breidaksi arvamus (PM 13.01), et Venemaa soome-ugri rahvad tuuakse Eesti-­Vene suhete normaliseerumise huvide ohvriks. Need on põhilised Eestis kõlanud vastuargumendid.

Venemaa soome-ugri rahvad, aga ka vaatlejad-politoloogid on Putini tuleku suhtes meelestatud pigem positiivselt. Ehkki soome-ugri küsimus ei pruugi nende meelest olla sugugi Putini võimaliku visiidi peamine küsimus. Soomlasedki suhtuvad Putini tulekusse positiivselt, tuues eelkõige välja mingigi dialoogivõimaluse. Siinsed Putini kutsumise ja osalemise toetajad, kelle hulka loen ka ennast, leiavad aga, et see on üks ja peaaegu ainuke võimalus näidata maailmale, et soome-ugri ­rahvad on olemas. Tema osalemine aitaks tõstatada soome-ugri rahvaste küsimusi kõige kõrgemal tasemel ja vahetult. Venemaa on hierarhiline ühiskond ja on mõeldamatu, et midagi võiks toimuda ilma presidendi nõusoleku või vahetu osaluseta. Meile aga teebki eelkõige muret soome-ugri keelte halb olukord Venemaal, mis paljuski on Vene Föderatsiooni rahvuspoliitika tagajärg.

Teine oluline moment on, et seda liikumist oleks vaja legitimeerida, näidata, et soome-ugri rahvaste rahvuslik identiteet ei kujuta Venemaale ohtu. Et see pole dissidentlik liikumine. Praegune olukord on taas muutunud paranoiliseks, eestlastes nähakse ohtu ja probleemi, osa Vene riigiametnikke kardab meiega suhelda, meie humanitaarteadlased ei saa normaalselt osaleda ühisprojektides, Venemaa soome-ugri autonoomiate raamatukogud ei julge koguni Eestis trükitud raamatuid vastu võtta.

Koostööd on vaja ja mitte ainult Venemaa arvuliselt väga väikestele soome-ugri rahvastele, vaid ka meile. See keele- ja kultuuriruum on katastroofiliselt ahenenud. Näiteks 2002. aastal oli Vene Föderatsioonis kaks miljonit soome-ugri keelte kõnelejat, 2010. aastal 1,5 miljonit. Soome-ugri küsimus on ka meie rahvusliku identiteedi küsimus. On selge, et koostöö on üks võimalus meie enda rahvuslikku iseolemist kaitsta ja arendada.

Tekst ilmus esmakordselt ajalehes Postimees 26.02.2020