Soomeugrilase minapilt ja vallutaja pilk

Kuidas on eestlasi pildiliselt kujutatud? Millised paistavad nad võrdluses Vene impeeriumi rahvaste, aga ka teiste koloniseeritud põlisrahvaste kujutistega? Sellest kirjutab TLÜ õppejõud, ajaloolane Linda Kaljundi, kes just hiljaaegu viis läbi ka Fenno-Ugria hõimuklubi teemal “Vallutaja pilk”. 

Tänapäeval on identiteet üha visuaalsem, aga ka üha muutlikum ja kirevam nähtus. Ometi on teatud motiivid väga elujõulised. Ka eestlase visuaalses minapildis on mõningaid visalt püsivaid kinniskujundeid, nagu näiteks rahvariides inimesed või looduslähedased soomeugrilased.

Kust kohast tuleks otsida nende kujutiste ja üldse eesti enesekuvandi juuri? Esimene ennast eestlaseks pidav kunstnik sündis alles 19. sajandi keskel, kui Johann Kölerist sai Itaalias veendunud rahvuslane. Siiski kurdetakse veel 20. sajandi alguses, et eesti publik „kujulisi avaldusi ära veerida ei mõista“. Kuni 19. sajandini oli eestlaste pildiline kujutamine olnud mitte-eestlaste pärusmaa. Seega, kas eestlaste visuaalse identiteedi puhul oleks põhjust otsida äkki „vallutaja pilgu“ ning koloniaalsete motiivide ja stereotüüpide mõju?

Eesti ning eurooplaste meretaguste kolooniate vahele ei saa panna lausa võrdusmärki. Siiski võib Eesti alade vallutamist keskajal näha koloniseerimisena, mis koondas võimu sisserännanud, teist keelt kõneleva ülemkihi kätte, pani valitsema uue kultuuri ja ühiskonnakorralduse ning tekitas sajanditega järjest sügavama eristuse kohaliku lihtrahva ja sisserännanud eliidi vahele. See sünnitas ka kolonialismile iseloomuliku pingelise suhte koloniseeritu ja koloniseerija vahel, mida iseloomustavad ühtaegu hirm, ärevus ja külgetõmme.

Jaanuarikuu Fenno-Ugria­ hõimuklubis tulid eestlaste minapildi koloniaalsed juured arutlusele seoses Kumus äsja lõppenud näitusega „Vallutaja pilk“ (2019–2020), mis uuris piltide tähtsust kolonialismi ajaloos. Pildid mitte üksnes ei kirjelda võõraid maid ja rahvaid, vaid on tihedalt seotud vallutatud rahvaste kontrollimise, kolonialismi õigustamise ja eurooplaste võimu kindlustamisega.

Euroopa asumaade iseseisvumisest alates on postkolonialistlikud autorid, kirjanikud ja kunstnikud vaielnud palju selle üle, milline on põlisrahvaste identiteedi suhe koloniaalse pärandiga. Kas koloniaalseid stereotüüpe on võimalik kodustada, andes neile positiivseid tähendusi? Kas eurooplaste loodud metslase kuvandit on võimalik enda kasuks pöörata? Eestis ei ole siinse identiteedi sünniloo üle kuigi põhjalikult arutletud, ehkki nii mõnigi oluline ja enesestmõistetavaks peetav sümbol võib olla just koloniaalsete juurtega.

Eksootiline põhjamaa

Varauusajal leidis tänu maadeavastuse ja trükikunsti leiutamise kokkulangemisele aset omamoodi globaalne pildiplahvatus. Uute mandrite avastamine pööras pea peale senised teadmised ning tekitas inimestes suure huvi mitmesuguste maade ja rahvaste kujutiste vastu.

Erakordusejanu ei piirdunud üksnes kuuma troopikaga, vaid eksootilises võtmes kujutati ka põhjamaid. Hea näide sellest on üks varasemaid liivimaalasi kujutav pilt, mille autor on Albrecht Dürer. Tema kujutatud daamid kannavad täiesti fantastilisi kasukaid. Toona olid väga moes eri rahvaid kirjeldavad kostüümiraamatud ja nende vahendusel levisid Düreri pildid Liivimaa naistest laialt.

Põhjala eksootika ei piirdunud üksnes rõivastega, vaid selles oli oluline osa ka lugudel nõidusest ja nõidadest. Need olid saanud alguse juba varem, kuna juba keskaegsed autorid kirjutasid põhjamaades levinud paganlusest ja võimsatest maagidest, mugandades selleks üsna vabalt piiblilugusid ja antiikautoreid. Hilisematelgi sajanditel on nõidus ja eriti šamanism püsinud põhjarahvaste kuvandis olulisel kohal. Põhjas usuti elavat eriti võimsaid nõidu, kellele omistati erakordseid võimeid ja kellest usuti, et nad teavad, mis toimub terves maailmas.

Nõidust rõhutasid eurooplastest autorid nii põhjala kui ka troopiliste lõunamaade puhul, luues arusaama, et nende rahvaste elu üle valitsevad maagia ja rituaalid. See pidi rõhutama metslaste erinevust tsiviliseeritud rahvastest.

Vene impeeriumi rahvad

Eestlaste visuaalse identiteedi jaoks võib kõige määravamaks pidada aega, mil siinsed alad olid juba osa Vene impeeriumist. Sellel ajal sündinud pildid olid samuti mõjutatud kolonialismist.

Venemaale suuri meretaguseid asumaid ei kuulunud, kui Alaska välja arvata. Selle asemel koloniseeris riik järk-järgult oma äärealasid Siberis, Kaug-Idas ja Kaukaasias. Valgustusajastu vaimus korraldati sinna ka ekspeditsioone. Aastatel 1776–1780 sündis retkede tulemusel „Kõigi Venemaa rahvaste kirjeldus“, mille autor oli Uppsalas õppinud loodusteadlane Johann Gottlieb Georgi. Raamatus kirjeldatakse ka soome-ugri rahvaid, sealhulgas eestlasi.

Teos oli menukas ja veel menukamad olid selle jaoks valminud sada illustratsiooni. Nendel on püütud luua eri rahvastest võimalikult värvikaid tüüpkujusid, nagu näiteks see handist jahimees suuskadel. Nagu paljud teisedki selle sarja pildid levis see koopiatena kiiresti üle Euroopa. Sarjas ilmusid ka ühed esimesed värvipildid eestlastest: kõik kolm pilti kujutavad eesti naisi kirevates rahvarõivastes.

Umbes sada aastat hiljem, 1862. aastal anti Vene riigi 1000. aastapäeva puhul välja teine uhke koguteos, Théodore de Pauly „Vene rahvaste etnograafiline kirjeldus“. Seegi on rikkalikult illustreeritud. Rikkalik on ka stereotüüpide valik: idapoolseid rahvaid on kujutatud orientaalses „Tuhande ja ühe öö“ võtmes, põhjaalade elanikke boreaalse eksootika ja šamanismi kaudu, Euroopasse jäävaid alasid talurahva eluolu romantiseerides. Eestlasi kujutava pildi autor oli baltisaksa kunstnik August Pezold. Tema pilt on hea näide impeeriumi mõjust kohalike rahvaste kujutamisele – Rakverest pärit kunstnik lõi selle töö mitte niisama kodumaal ringi rännates, vaid osaledes Vene Geograafiaseltsi korraldatud ekspeditsioonil siinsete rahvaste tundmaõppimiseks.

Teine hea näide impeeriumi mõjust rahvakultuuri ja eriti rahvariiete populaarsusele on Carl Timoleon von Neffi 19. sajandi keskpaigas loodud ja siiani armastatud maalid siidiseelikutes eestlannadest. Seesuguste piltide juured on Itaalias, kus rahvarõivastes talupoegasid kujutavad pildid läksid väga moodi. Neffi piltide tellijad ei olnud mitte Balti provintside ülemkiht, vaid keiserlik õukond – Eesti muuseumides säilinud pildid on sageli autorikordused Peterburi paleedesse tehtud töödest.

Rahvariietes talupoegi kujutavad sarjad ei jäänud üksnes paberile. Muuhulgas toodeti nende põhjal väga menukaid portselankujukesi, aga näiteks ka maailmanäitustele Vene riiki esindama mõeldud figuure. Järjest laiemalt levis ka tava kutsuda paraadidele ja tseremooniatele esinema eri rahvuste kehastajaid. Pühapäevaselt pidulikud, värvilistes rahvarõivastes kujud pidid rõhutama impeeriumi etnograafilist kirevust, rahvarikkust ja jõukust.

Baltisaksa pilk

19. sajandil kasvas huvi rahvakultuuri vastu kogu Euroopas – seda aega ongi nimetatud rahvakultuuri avastamise ajastuks. Huvi eesti talupoegade, nende kommete, rõivaste ja eluolu vastu levis ka baltisaksa muinsusuurijate, valgustajate ja estofiilide seas.

Eestlasi kujutavaid pilte on baltisakslastelt ometi säilinud suhteliselt vähe. Selle üheks põhjuseks võis olla baltisakslaste keeruline suhe maarahvaga. Balti ühiskonnas olid kaua aega valitsenud seisuslikud ja etnilised lõhed, 19. sajandi alguses algasid ka ägedad vaidlused orjuse üle. Teiseks mõjuteguriks võisid olla arusaamad eestlaste metsikuse kohta.

Seda teemat uurinud ajaloolane Ulrike Plath on leidnud, et baltisakslased kirjeldasid eestlasi enamasti metsikumana kui lätlasi. Selle taga võis olla eestlaste seostamine soomeugrilaste ja põhjarahvastega. Omas ajas väga mõjukas saksa filosoof Johann Gottfried Herder nimetas eestlasi Euroopa viimasteks metslasteks, võrreldes neid saamide ja samojeedidega. Saksa ja baltisaksa autorid kasutasid eestlaste metsluse kirjeldamiseks selliseid põhjamaadega seostuvaid märksõnu, nagu nõidus ja šamanism, kangekaelsus ja melanhoolia. Kas see ei kõla nagu filmi „November“ tutvustus?

19. sajandil võrreldi eestlasi teistegi põhjarahvastega, näiteks eskimote (inuittide) või kamtšadaalidega (itelmeenidega). Erinevalt eestlastest ringles nende kohta järjest enam pilte. Põhjaalade uurimise ja vallutamisega olid tihedalt seotud ka Vene impeeriumi teenistuses olnud baltisakslastest maadeavastajad. Adam Johann von Krusensterni, Otto von Kotzebue ja teiste reisikirjad, atlased ja pildialbumid olid omal ajal väga populaarsed. Geograafia, taime- ja loomariigi kõrval kujutasid retkedel kaasas olnud kunstnikud palju ka kohalikke rahvaid.

Sageli olid kunstnikud loodusteadlase väljaõppega või siis püüdsid inimesi edasi anda sama detailitäpselt ja süstematiseerivalt, nagu see on omane loodusteaduslikele joonistele. Seesugused pildid loovad sageli üsna mõjusa reaalsuse illusiooni, ehkki nad ei ole vabad eelarvamustest või soovist rõhutada kohalike rahvaste metslust ja erinevust tsiviliseeritud eurooplastest.

Eestlase minapilt

Juba rahvusliku liikumise alguses, 1860. aastatel sai üheks eestluse olulisemaks sümboliks rahvariietes neiu. Rahvusliku liikumise juhid eesotsas Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobsoniga hakkasid propageerima rahvarõivaste kandmist. See näitab hästi koloniaalsete stereotüüpide mitmetähenduslikkust.

Hakati ju rahvarõivaid kõigepealt väärtustama soovist rõhutada impeeriumi jõukust. Paradoksaalselt hakkas see sümboolika peagi impeeriumit ennast õõnestama, kuna rahvarõivastes figuurid said hoopis rahvuslike liikumiste sümboliks.

Rahvarõivad on püsinud läbi omariikluse ja nõukogude aja rahvusliku ikoonina tänapäevani. Ometi toimus hilisel nõukogude ajal mäss seesuguse enesekuvandi vastu. 1970.–1980. aastatel hakkasid mitmed loomeinimesed ilutsevat etnograafilisust kritiseerima. Alternatiiv leiti soome-ugri rahvaste juurest, kelle rahvakultuuri peeti autentsemaks, looduslähedasemaks ja võõrastest kultuurimõjudest vähem rikutuks. Soome-ugri identiteedi propageerimisega olid seotud Lennart Meri oma filmide ja raamatutega, Veljo Tormis oma koorimuusikaga ja mitmed teised. Uue identiteedimustri loomisel oli tähtsal kohal ka visuaalkultuur, seda eriti tänu Kaljo Põllu graafikasarjadele.

Eestlaste soome-ugri identiteedi otsingud olid ühelt poolt kohalik ja rahvuslik, teiselt poolt aga väga globaalne nähtus. Huvi põlisrahvaste vastu levis sel ajal ka Euroopas ja Põhja-Ameerikas, olles muuhulgas tihedalt seotud keskkonnakaitse liikumistega. Samal ajal tegelesid oma põlise identiteedi otsinguga mitmed iseseisvunud asumaade rahvad.

Eesti identiteedi seostamine soome-ugri pärandiga oli ka selgelt postkoloniaalne projekt, seostudes püüdlusega vabaneda saksapärasest laulupeokultuurist, saksiklikest kunstmuistenditest ja muust sellisest. Iseäranis värvikalt on neid eesmärke väljendanud Veljo Tormis, kes soovis kaugeneda saksamõjulisest uuemast rahvalaulust ja asendada selle läänemeresoome pärandiga, mida ta pidas eestlaste õigeks muusikaliseks emakeeleks.

Ometigi ei olnud ka need pürgimised oma juurtelt vähem koloniaalsed. Olid ju eestlaste seoseid soomeugrilastega esimestena rõhutanud just saksa ja baltisaksa autorid. 1970. aastatel samuti levinud võrdlused eestlaste ning Siberi põlisrahvaste ja Ameerika indiaanlaste vahel meenutavad väga 18.–19. sajandil levinud väiteid eestlaste kuulumisest boreaalsesse kultuuriruumi.

Kolonialismi pärandist ei ole niisiis võimalik täiesti vabaks saada – vallutaja pilgule vastandumine käib käsikäes selle loodud stereotüüpide imiteerimisega. Identiteedi puhul ei saa rääkida kõige õigematest ja autentsematest kihistustest, küll aga saab teadvustada selle kihilisust ja vastuolulisust. Just see teebki identiteedimängud huvitavaks.

Algselt ilmus ajaloolane Linda Kaljundi ülevaade ajalehes Postimees, 14.02.2020