Ungari rahvuspüha meenutab 19.sajandil kättevõidetud vabadusi
15. märts on Ungaris päev, kui rohi ka ei kasva, poed on kinni, bussid sõidavad pühadeaegse graafiku järgi, Ketisild on liiklusele suletud, kõikjal lehvivad trikoloorid ja linn on täis ülevas meeleolus ungarlasi, rahvusvärvides kokardid rinnas.
15. märtsil 1848. aastal alustasid Austria keisririigi alla kuulunud ungarlased aktiivset võitlust oma poliitiliste ja rahvuslike õiguste eest. Rahvusmuuseumi ette kogunes meelt avaldama tuhandeid ungarlasi. Esmakordselt loeti vaimustunud rahvahulgale ette Sándor Petőfi kuulus “Rahvuslaul. Toome siin ära laulu esimese salmi:
Üles, madjar! Kodu kutsub.
Aeg on käes – kas nüüd või iial!
Valige, nüüd aeg teilt küsib:
vabadus, või orjus püsib.
Madjarite jumalale
vannume,
vannume: ei enam orjust
kanna me !
/……./ (Tõlkinud Ellen Niit, avaldatud 1963. aastal kogumikus „XIX – XX sajandi väliskirjanikke VI. Valik XIX sajandi luulet“).
Vallutatud trükikojas trükiti ungari rahva 12 demokraatlikku nõudmist Austria keisririigile: sõna- ja trükivabadus; valitsuse moodustamine parlamendi poolt (varem määras valitsuse keiser); iga-aastane riiginõukogu kokkukutsumine; aadli seisuslike privileegide kaotamine ja usuvabadus (seni oli katoliiklus priviligeeritud); rahvuskaardi moodustamine; õiglased maksukohustused (seni aadlit ei maksustatud); pärisorjuse kaotamine; vandekohtunike ja esindusametite õiglane määramine (seni ei saanud lihtrahva esindajad neisse ametitesse); rahvuspanga asutamine; armee kohustamine anda vannet põhiseaduse ehk konstitutsiooni ees (enne oli vanne keisrile), võõrväelaste lahkumine Ungarist ja keeld ungari sõdurite saatmiseks teistesse riikidesse; poliitvangide vabastamine; uniooni sõlmimine – Ungari ja Transilvaania ühinemiseks.
Viini õukond oli need nõudmised sunnitud esialgu rahuldama. Kuigi 1849 sai revolutsioon lüüa, on 15. märts kujunenud ungarlaste jaoks kättevõidetud vabaduse säilitamise ja taassaavutamise sümboliks.