Setod astuvad lavale UNESCO peahoones Pariisis

Eesti Folkloorinõukogu välja kuulutatud konkursi tulemusel otsustasid UNESCO lavalaudadel väärika kontserdi andmiseks ühendada jõud neli seto leelokoori: Sõsarõ, Siidisõsarõ ja Sorrõseto Tallinnast ning Helmekaala Võrust. Ühendkooslust Setoleelo koordineerib pärimuskultuuri spetsialist, vanima tegutseva seto leelokoori juhendaja, Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liige, Seto Kongressi Vanemate Kogu liige, seto kultuuri asjatundja Elvi Nassar.

„Eesti esindamine UNESCO peahoones toimuval kontserdil on kindlasti Eestile suureks tunnustuseks, seda eriti Eesti vabariigi juubeliaastal ja Euroopa kultuuripärandiaastal,“ ütles setode ühendkoori juhtkoordinaator Elvi Nassar. „Kavas on esitada arhailisi viise ning rahvaliku pilli, karmoška saatel ka seto tantse.“

Tänu tõsiasjale, et festivali fookuses on seekord vaid kaks UNESCO vaimse pärandi esindusnimekirja kantud nähtust, saab seto leelo tavapärase folkloorifestivaliga võrreldes senisest enam tähelepanu.

Seto mitmehäälne laulutraditsioon kuulub alates 2009. aastast UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Seto leelo on enam kui tuhandeaastase ajalooga setode rahvalaul, kus iseloomulik on eeslaulja ja koori vahelduv laulmine: eeslaulja laulab värssi, mida koor kordab, liitudes juba laulurea lõpusilpidel. Sageli loob eeslaulja värsid laulmissituatsioonist lähtuvalt, mistõttu eriti hea improvisatsioonioskusega lauljaid on hinnatud ajast aega. Suure omaloomingulise värsipagasi ja laulmiskogemusega rahvalaulikuid kutsutakse lauluemadeks.

Seto leelo teeb eriliseks selle mitmehäälsus. Enamik lauljaid laulab peahäält, torrõt, osa veel madalamat häält (alomanõ torrõ). Iseloomuliku värvingu annab seto koorilaulule ülemine saatehääl, killõ, mida laulab üks eriti tugeva ja terava tämbriga laulja.

Seto laulutraditsioon elab edasi nii kogukondlikel üritustel ja tähtpäevadel kui ka folklooriliikumises. Selle kandjateks on leelokoorid, mis käivad koos ajaloolise Setomaa külades ja alevites, aga ka suuremates linnades nagu Tallinn ja Tartu ja nende ümbruses. Leelokoore on ka Lõuna-Eesti väikelinnades, Võrus ja Põlvas.

UNESCO peahoones 29. juunil toimuv kontsert on festivali üks olulisemaid ja rohkem kajastust leidev osa, ka on see CIOFFI – Rahvusvaheline Folkloorifestivalide ja Rahvakunstiorganisatsioonide Nõukogu – üks tähtsündmusi. Alates 1991. aastast esindab Eesti vabariiki CIOFF®is rahvussektsiooni õigustes Eesti Folkloorinõukogu. Eesti Folkloorinõukogu on (EFN) on valdkondliku keskseltsina folklooriliikumise eestvedaja ja arendaja, kelle eesmärgiks on väärtustada pärimuskultuuri ja hoida selle järjepidevust.

Suurkontsert ja järgmisel päeval, 30. juunil toimuvad esinemised Pariisi kesklinna parkides on kõikidele huvilistele tasuta! Peale Eestit esindavate setode ja Argentina saab festivalil näha veel Tšiili, Indoneesia, Nicaragua, Bašgordostani, Nigeeria ja Prantsusmaa rühmi.