Mäemaride tuntuimad asulad on järgmised: Tsikmä (Цикмä), Jolasal, Jurino, Mikräk, Äväsir, Jamangaš, Vilovat, Emänsola, Paiskõrõk, Põzõknõr, Arde ja Juksär. Volga vete alla jäid Izi Šõndõr, Korotnjak ja Otarsola.
Mäemarid on Volga keskjooksu peamised elanikud. Suurem osa neist elab Mari Eli vabariigi lääneosas Mäemari ja Kilemarõ rajoonis ning Nižni Novgorodi oblastis Šaranga ja Tonšajevo rajoonis. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli mäemarisid 18 515, samas kui 2010. aastal 23 559 ehk 27% võrra rohkem. See areng peegeldab mäemari rahvusliku identiteedi tugevnemist, mille võimalike põhjustena võib esile tõsta mäemari külade jõukust ja mäemaride kõrget haridustaset. Ilmselt on kaasa aidanud ka asjaolu, et mäemarid on Mari El Vabariigi mitmetel juhtpositsioonidel. Seevastu mäemari keele valdajate arv kahanes samas ajavahemikus 36 882-lt 23 062-le ehk 37%. Põhjus, miks mäemari keele oskajaid on mõnevõrra rohkem end mäemaridena määratlenud inimestest, võib olla selles, et ka osa niidumarisid valdab mäemari keelt.
Suurimaks katastroofiks mäemaride jaoks sai Tšeboksarõ hüdroelektrijaama ehitus 1968.-1986. aastatel, mille tulemusena nad kaotasid ligi 30 protsenti oma asualadest, umbes 8000 inimest asustati ümber. Sealjuures ei võetud mäemaride arvamust kuidagi arvesse, kui Volga jõe tase otsustati tõsta maksimumpiirini – kõnelused käisid vaid Moskvas ja Tšeboksarõs.
Mäemari keel on niidumari ja vene keele kõrval Mari vabariigi riigikeel, mida õpetatakse Mäemari ja Kilemarõ rajooni koolides. Nižni Novgorodi oblastis elavatele mäemari lastele emakeelt ei õpetata, sealsed võimud pole leidnud raha isegi aabitsa väljaandmiseks.
Mari Eli vabariigis ilmub mäemari keeles nädalaleht Žerä, mille tiraaž on vaid veidi üle 2000 eksemplari ja mis pole ei paks ega värviline. Üle nädala ilmub värviline lasteleht Jämdõli tiraažiga 400-500 eksemplari ja kord kvartalis kirjandusajakiri U Sem, mille tiraaž on ligi 300 eksemplari. Pidevat töötavat mäemarikeelset raadio- ja telekanalit ei ole olemas.
Esimene mäemarikeelne raamat ilmus 1821. aastal Peterburis ja see oli Matteuse evangeelium. Praegu ilmub mäemarikeelseid raamatuid harva ning enamusel juhtudest autorite endi eestvedamisel. Eriti halb on olukord laste- ja noortekirjanduse osas. Viimane eelarvest rahastatud lasteraamat ilmus kaks aastat tagasi pärast peaaegu kümneaastast vaheaega. Viimase noortele mõeldud raamatu ilmumise aega ei osanud öelda aga isegi emakeele ja kirjanduse õpetajad.
Mäemaridel on oma teater, mida rahvas armastab ja aktiivselt külastab. Muuseume on mäemaridel mitu: kujutava kunsti muuseum ning vabaõhu-etnograafiamuuseum Tsikmäs ning Nikon Ignatjevi nimeline kirjandusmuuseum Salõmsolas.
Tuntud mäemarid on vürstid Akpars ja Mamitš Berdei (niidumaride kangelane), Šurõ (vn Sura) kloostri rajaja Afanassi Nikitin, esimese marikeelse romaani kirjutanud kirjanik Nikon Ignatjev, helilooja Vladislav Kuprijanov, Mari Eli vabariigi esimene president Vladislav Zotin, esimene mari naisprofessor Lidia Vassikova, kunstnik-etnofuturist Izmail Jefimov, kunstnik-illlustraator Zossim Lavrenjev, luuletaja ja tõlkija Gennadi Matjukovski, lavastaja Aleksei Majuk-Jegorov, akadeemik Ksenofont Sanukov ja kirjanik Nikandr Iljakov.