Permikomi kirjakeele päeval saadeti tasuta postkaarte ja kirjutati etteütlust

17. veebruar on Vene Föderatsoonis permikomi kirjakeele päev, seda tähistatakse 2010. aastast. Tähtpäeva eesmärgiks on permikomi keele populariseerimine. Ka sel aastal toimus aktsioon “Komi gižöt”, mis võimaldab tasuta permikomikeelsete postkaartide saatmist Venemaa igasse nurka. Kudõmkari bussijaamas aga teavitati reisijaid permikomi keeles, üliõpilased tervitasid linnaelanikke permikomi keeles ja jagasid permikomikeelseid materjale. Nagu juba traditsiooniks on saanud, korraldati permikomi keeles etteütlus ja toimus permikomi kirjandusklassikute loomingu tutvustus, permikomikeelsete laulude õhtu, raamatute esitlus.

Permikomi keele tegelik olukord aga jätab soovida. Viimase rahvaloenduse järgi valdab keelt 41 447 inimest, emakeeleks peab seda 38 564 inimest, mis on 70 % permikomidest. Veel 1989. aastal pidas permikomi keelt emakeeleks 104 715 inimest, seega emakeelsete permikomide arv vähenes 66 151 inimese võrra.

Et paremini aru saada permikomi keele seisust tänapäeval, toome ära 2024. aastal avaldatud intervjuud, mille käigus ajakirjanik palus vastajail mõelda selle üle, mida tähendab permikomi keele päev, kuidas kavatsetakse seda tähistada ja kus on vastaja arvates võimalik permikomi keelt õppida. Nagu vastustest näha, ei kavatse vastajad permikomi päeva eriti tähistada. Siiski peetakse permikomi keele õppimist ja oskamist oluliseks, aga kõlab ka palju pessimistlikuid hinnanguid.

Pensionär Ivan Fedossejev Puksibi külast väidab: „Sureb välja meie keel nagu tuhanded teised keeled“. Ta leiab, et komi keel sureb välja väga kiires tempos. “Meie põlvkond lahkub ja kasutuselt läheb ka permikomi keel. Komi külades elavad lapsed räägivad juba täiesti rotš kõv (vene keeles).” Ta lisab, et kui keegi oleks huvitatud keele säilitamisest, peaks kasutama radikaalseid meetmeid nagu tegi näites Ramzan Kadõrov Tšetšeenias – ta käskis kõikidel ametnikel õppida selgeks tšetšeeni keel ja kasutada seda asjaajamises. Kõikides koolides aga tuleb teha emakeele õppimine kohustuslikuks, lisaks tõlkida kõik venekeelsed ametlikud dokumendid permikomi keelde, samuti kõik reklaam- ja tänavasildid peavad olema kakskeelsed, leiab pensionär. “Neid asju, aga ei hakka meil keegi tegema, sellepärast surebki meie keel välja, nagu tuhanded teisedki.”

Maria Noskova, rahvuskultuurikeskuse direktori mõtted on kokku võetud lauses: „Väga loodan, et tuleb mõistmine“. Noskova: “Ma sündisin ja õppisin permikomi ringkonna pealinnas Kudõmkaris. Kahjuks koolis permikomi keelt ei õpetatud. Aga ma mäletan, et kui ma olin väike siis sugulased õpetasid mulle permikomikeelseid sõnu nagu panj, njanj … Ja see oli mulle huvitav. On väga kahju, et ma ei oska ilusas kirjanduslikus permikomi keeles rääkida. Ma saan keelest aru, aga oskan vastata vaid algtasemel. Rahvuskultuuri keskuses avasime permikomi keele õpetamise stuudio, seda saavad kõik soovijad neljapäeviti külastada. Kahjuks praegu üheski linna koolis permikomi keelt ei õpetata, isegi mitte fakultatiivselt. Ise leian, et lapsed peavad tutvuma oma „väikese kodumaa“ keelega. Praegu on koguni tunda krai kuberneri, samuti, kultuuri- ja haridusministeeriumi toetust. Aktiivselt töötab permikomi keele parema tutvustamise nimel ka õpetajate täienduskoolitusinstituut. Paraku kuulen tihtipeale, et lapsevanemad on selle vastu, et nende lapsed õpiks permikomi keelt, kuigi mõnel pool ka vastupidi, kooli juhtkond hoopis ei soovi, et koolis õpetataks permikomi keelt ja kirjandust. Väga loodan, et me hakkame mõistma, et oleme omapärane rahvus, vana ajaloo ja traditsioonidega. Meie juurde sõidavad turistid ja uurijad, et saada tuttavaks meie rahvusliku koloriidiga, tähtis on hinnata, hoida ja säilitada meie väikese kodumaa unikaalsust.”

Anonüümne vastaja, permikomi keele õpetaja meenutab: „Õppisime komi keelt võrdselt vene keelega“. “Küsimus pole kerge, minu meelest keel sureb välja. Ehkki läbi erinevate ürituste püütakse midagi säilitada. Praegu õpitakse koolides permikomi keelt ja kirjandust väga vähe. Üks tund nädalas ei anna midagi, toimub lihtsalt keelega tutvumine. Varem õpetati permikomi keelt ja kirjandust vene keele ja kirjandusega võrdselt. Lapsevanemad ja lapsed rääkisid permikomi keeles. Praegu isegi permikomi lapsed räägivad vene keeles. Ja kui lapsevanemad räägivadki omavahel permikomi keelt, siis on väga vähe lapsi, kes sellest aru saavad. Tõesti on katseid tuua keele õpetust tagasi koolidesse, kuid see kõik pole lihtne. Mõtlen, et selle peale oleks pidanud mõtlema varem, siis kui hakati vähendama permikomi keele ja kirjanduse tunde ja ka lihtsalt kaotama seda õppeainet õppekavadest. Raskused seisnevad nüüd ka selles, et uutes permikomi keele õpikutes kasutatakse termineid, millest keegi ei saa aru. Kui meie õppisime emakeelt, oli kõik lihtsam. Mina ise ja mu lähedased räägime kodus permikomi keeles. Lapsed aga saavad aru, kuid ei räägi permikomi keelt. Minu kolmest lapsest räägib permikomi keelt ainult kõige vanem, ehkki enne kui ma panin lapsed lasteaeda, rääkisin ma nendega permikomi keeles. Lasteaias aga õpetatakse kõike vene keeles. Nii juhtubki, et lapsed ei saa oma emakeelest aru.”

Tatjana Merkuševa, Permi-Komi haridustöötajate kvalifikatsiooni instituudi teadur leiab permikomi keele kohta: „Ta on elus“. Merkuševa: “Ma ütlen, et keel on elus, keel elab ja keel elab ka tulevikus, sest mina räägin permikomi keelt. Kui vaadata, mida tehakse permikomi keele arengu heaks, näeme, et realiseeritakse permikomi keele arenguprogrammi. Meil õpetatakse permikomi keelt koolis. Me võime kindlustundega öelda, et keel ei sure välja. Ja kui keel on koolis, siis kasvavad lapsed, kes hakkavad rääkima permikomi keeles. Kui toimub aktsioon „Gorav komi kõv“ (“Räägime komi keelt”), siis pea kõikidest koolidest osaleb õpilasi, samuti võtavad nad osa kirjanduskonkurssidest. Samuti suureneb iga-aastastest etteütlustest osavõtjate arv. Permikomi keel on meie haridusvõrgustikus juba 20. sajandist, tänaseks on saanud permikomi keele õpikud kätte teised, kolmandad ja neljandad klassid. Nüüd oleme tööd alustanud lasteaedadega. Keel on elus.”

Olga Jeltsova, Kudõmkari linnavalitsuse juhi asetäitja leiab: „Olen uhke selle üle, et oskan permikomi keelt“. Jeltsova: “Meie räägime permikomi keeles kodus, kuna oleme abikaasaga mõlemad permikomid, ka mõningate kolleegidega räägin permikomi keelt. Mõnikord avastan koguni, et suudan end permikomi keeles paremini väljendada ja koguni mõelda. Olen rõõmus, et oskan permikomi keelt, see aitab ka töö juures. Ma ju näen, et vastuvõtule tuleb inimesi, kellel on permikomi keeles end lihtsam väljendada ja siis ma teen ettepaneku minna üle komi keelele. Inimene tunneb end siis mugavamalt. On olnud ka juhtumeid, kui inimesed lihtsalt ignoreerivad vene keelt ja räägivad linnavalitsuses ainult komi keelt, siis sekkun muidugi mina. Nii aga pole alati olnud, näiteks vanasti oli mul alaväärsuskompleks, sest rääkisin vene keelt aktsendiga. Nüüd aga on see möödas ja uhkusega rõhutan, et olen permikomilane ning oskan permikomi keelt. Leian, et permikomi keele säilitamiseks peaksime meie täiskasvanud suhtuma keelde hoolivalt, peaksime tundma ja armastama oma emakeelt ning andma seda armastust edasi lastele. Kõik algab perekonnast. Täna ma kahetsen seda, et nooruses ei teadvustanud emakeele tähendust ega õpetanud oma tütart rääkima permikomi keeles, ehkki ta saab aru ja natuke ka räägib. See eest aga lapselaps peab ennast permikomilaseks, õpib permikomikeelseid sõnu, kasutab neid vestluses ja on uhke, et sündis Kudõmkaris. Permikomi keel on minu jaoks mam kõv (emakeel), see on side oma kodukohaga, kus sündisin ja kasvasin.”

Mihhail Votinov, põllumajandustehnikumi õpetaja arvab permikomi keelest nii: „Lähedane südamele ja hingele“. Votinov: “Permikomi keelt räägin lapsest peale, loen ennast põliseks permikomilaseks, see on minu jaoks põhimõtteliselt väärtuslik. Kõik, mis toimub permikomi ringkonnaga, on mulle, mu hingele ja südamele lähedane. Sellepärast, et permikomid on väga lahke, rahulik ja huvitav omapärane rahvas, kellel on sügav ajalugu ja kes elab rahulikku ja vaikset elu. Abikaasaga räägime kodus samuti permikomi keelt, mõnikord ka vene keelega segamini ja me ei pane seda tähelegi. Leian, et inimene peab oskama vähemalt kahte keelt, ise ka tunnen, et kui mõtlen ja räägin kahes keeles, siis aju töötab palju aktiivsemalt ja produktiivsemalt. Permikomi keel pole aga enam puhas ja ideaalne keel, väga palju on venekeelseid laensõnu. Oli kord naljakas juhus, kui minu poole pöördus üks ärimees, kes palus tõlkida permikomi keelest vene keelde, sest teda huvitas, mida tema abikaasa rääkis oma permikomi sõbrannaga. Ärimees kahtlustas, et naine on truudusetu. Ta oli jutuajamise lindistanud ja palus tõlget, maksis mulle alguses paar tuhat rubla avanssi, hiljem lisas veel tuhande. Meil ringkonnas siiski tehakse keele säilitamiseks päris palju, toimuvad üritused rahvakultuurikeskuses, samuti kultuurimajades. Leian, et permikomid olid, on ja jäävad, sest nad on tõelised oma kodumaa ja kultuuri patrioodid, kes annavad seda edasi põlvest-põlve. Nii nagu minu vanaema andis selle minu emale ja ema jälle edasi minule. Nii ka mina annan seda edasi oma õpilastele ja tulevikus ka oma lastele ja lastelastele.

Julia Beljajeva, Permikomi rahvusteatri pealavastaja leiab, et permikomi keel on „Absoluutselt autentne helide maailm“. Beljajeva: “Mina olen muidugi üsna kõrvaline inimene. Oma elus olen lavastanud ainult ühe permikomikeelse näidendi ja seegi polnud nagu päris näidend vaid muusikaõhtu „Tov”  („Talv“), mis põhines näitlejate mälestustel oma lapsepõlvest ehk permikomi kultuuril. See oli väga huvitav ja minu jaoks avastus, tänu millele sain sügavamalt tundma selle rahva maailma ja elu. See on keeruline, aga samas õrn teema. Näitlejatega suheldes pole mingit probleemi, kõik oskavad suurepäraselt vene keelt ja saavad teineteisest aru. Aga raskusi on teose valikul, sest kui tekst on liiga proosaline, siis ta permikomi keelde ei sobitu. Aga näiteks Gogoli tekstidega pole mingeid probleeme, sest tema tekstides on nagu mingi rahvalik koloriit ja see sobib permikomi keelde hästi. Käisin hiljuti Karjalas, Petrozavodskis, kus on suurepärane draamateater. Vaatasin karjala keelset näidendit ja panin tähele, et kõik istuvad saalis kõrvaklappidega, meil aga istuvad inimesed ilma kõrvaklappideta. See oli vapustav: inimesed tulid spetsiaalselt, et kuulata oma keelt ja tunda uhkust, et neil on selline rikkalik kultuur, oma rikkalik, huvitav, absoluutselt autentne helide maailm. Ma suhtun sellest väga hoolikalt ja saan aru, kui suur osa on selle maailma säilitamises teatril. Keele populariseerimine on vajalik ja me kogu aeg mõtleme, kuidas mõtestada ümber staatust  natsionaljnõi teatr (rahvusteater) — milline peab olema rahvusteater.

Galina Botalova, Jusva külas elav pensionär, endine pedagoog leiab: „Internetis kirjutatakse permikomi keeles isegi päris palju“. Botalova: “Permikomi keeles räägime hommikust õhtuni, sünnist kuni surmani. Mina armastan seda keelt, see on minu emakeel. Kõikides külades ja Jusvas, kõik minu ümbruskonna inimesed räägivad permikomi keeles, harva kui mõnda venekeelset sõna kuuled.  Mina räägin permikomi keeles uhkusega ja isegi venelaste keskel ma oma keelt ei häbene ning räägin ikka permikomi keeles. Muidugi, kui nad ei oska, siis võin ka vene keeles rääkida, muidu aga ikka permikomi keeles. Esimesest klassist peale õppisin permikomi keelt ja ka pedagoogika kõrgkoolis oli meil õppeaineks permikomi keel. Pärast õpetasin ise koolis, õpetasin lastele permikomi keelt ja lapsed õppisid mõnuga. Praegu aga iga aasta kirjutan permikomikeelset etteütlust, alati hindele “suurepärane”. Saan tänukirju ja kingitusi. Minu 91-aastane tädi, kes elab Arhangelskis, kirjutas ka etteütluse hindele “väga hea”. Et ei unustaks permikomi keelt, siis praegu internetis kirjutatakse permikomi keeles palju, tõlgitakse laule ja avaldatakse raamatuid. Me peame oma keelt oskama, oma juuri tundma. Ka minu lapselapsed tahavad osata permikomi keelt, näiteks üks soovib, et ma laulaks talle permikomi laule. Lastele aga peab emakeelt muidugi õpetama koolis, et keel säiliks, ja perekonnas peab rääkima permikomi keelt.”

Vitali Bajandin, Permi krai Permikomi ringkonna ministeeriumi etnokultuurilise arengu osakonna juhataja leiab: „Keel see on rikkus“.

“Permikomi keele õpetamine on korraldatud permi-komi ringkonna kõigis munitsipaalharidusasutustes, väljaarvatud Jurlino rajoon. Kui rääkida koolide arvust, siis neid on 31, aga lapsi, kes õpivad permikomi keelt, on 2032, kokku on kooliõpilasi 14 000. Kuueteistkümnes koolis on korraldatud tutvumine permikomi keele ja kirjandusega, seda aga fakultatiivselt väljaspool õppeplaani.

Küsimusele keele olukorra kohta vastab amentnik: “Mul ei ole kahjuks värskeid andmeid, et anda hinnangut. Võin ainult toetuda rahvaloenduse andmetele, samuti küsitluste andmetele, mis puudutavad permikomi keele õpetamise vajalikkust. Rahvaloenduse andmed näitasid, et poolteist korda on vähenenud permikomi keele valdajate arv. Küsitlused näitavad, et iga järgmine põlvkond oskab permikomi keelt aina halvemini. Samas ütleb 70 % inimestest, et permikomi keelt tuleb õpetada koolis, paljud permikomi keele vastased isegi leiavad, et emakeelt tuleks osata. Seega suhtumine permikomi keelde on positiivne.”

Oma suhtumise kohta räägib ta nii: “Permikomi keel on minu jaoks emakeel, see on  minu vanemate ja esivanemate keel. Räägin emakeelt oma peres, lähisugulastega, sõprade ja tuttavatega, kolleegidega. Loen permikomi keelset uudiskirjandust, aga ka klassikat.

Võib-olla kõlab kõrgelennuliselt, aga permikomi keel on minu jaoks esivanemate tarkus, eriline maailmatunnetus. Mulle väga meeldivad Nadežda Maltseva tähelepanekud erinevate rahvaste esemete tajust, kuidas need keeles kajastuvad. Permikomi keel on väga rikkalik tõlkimatute onomatopoeetiliste sõnapaaride poolest. Näiteks dzurk-virk, gilj-golj, gilja-golja, turki-parki, kurni-verni, žõn-žõn, lig-ljog  jpt. Ja kui palju tarkust on permikomi vanasõnades, rahvajuttudes. See on selline rikkus, millest ükski tervemõistuslik inimene ei tohiks lahti öelda.”