Luigeliug läbi kuue aastatuhande: vastilmunud Äänisjärve kaljujooniste raamatu arvustus
Taisto Raudalainen kirjutas Sirbis arvustuse Väino Poikalaineni ja Enn Ernitsa kaljujooniste raamatule “Rock carvings of lake Onega”.
Väinö Poikalaineni ja Enn Ernitsa uues teoses võimalike sugulusseoste üle lähikonna või kaugemate piirkondade vahel ei arutleta – teos on rangelt kirjelduslik. Algne läänemeresoome ja saami keeleühtsus valitses umbes 2500–3000 aasta eest, ulatudes tagasi nooremasse kiviaega ja pronksiaja künnisele. Need kogukonnad kõnelesid juba vähemalt osaliselt varast läänemeresoome algkeelt. Saami haru oli tollal eraldumas põhja ja loode suunas. Meie praegusel keelealal kujunes peamise esemelise markerina ajapikku välja varane tekstiilkeraamika ja teised keraamikatüübid.2 Selle raskekaalulise teadusteose objekt – Äänisjärve kaljuraiendid – pärineb aga 4500–6500 aasta tagusest ajast. Dateerida on saanud seda muu seas maateadusliku tõiga abil, et 3000 eKr tõusis Äänisjärve veetase kolme meetri jagu, mistõttu suur osa praegustest leiukohtadest jäi vee alla.
Olgu siinkohal ajaorientiirina loetletud mõned üleilmse tuntusega hilisneoliitilised ja varase pronksiaja kultuurid: Çatalhüyüki tsivilisatsiooni dateeritakse umbes 6000 eKr, Minose kultuur kujunes 3500–3000 eKr, Induse oru Harappa tsivilisatsiooni algust koos kuulsate piltkirjadega Mohenjo Daros umbes 2500 eKr.
Artikkel ilmus ajalehes SIRP 7.06.2019.
Lugege edasi siin.
