Kohus keeldus mansiks tunnistamisest

 Naine oli toetuse saamiseks kaevanud edasi esimese astme kohtu otsuse. Vahepeal oli selgitatud, et kaebaja vanavanaema ja vanaema olid registreeritud mansidena, kuid tema isa ja hageja ise olid registreeritud venelastena. “Kaebajal ei olnud dokumentaalseid tõendeid oma pere kuulumise kohta mansi rahva hulka,” märgiti kohtu pressiteates.  Kaebaja ei hakanud otsust ka vaidlustama, sest ta tõesti ei ela traditsioonilises manside elupaigas, ei tegele traditsioonilise majandustegevusega ega pole säilitanud mansi keelt.

Hagiavalduses oli naine märkinud, et tuleb tuvastada juriidiliselt tema kuulumine manside hulka, kuna tema perekonnal on kavas saada Handi-Mansi autonoomse ringkonna – Jugra  poolt põlisrahvastele ettenähtud toetusi, lisaks on üks pereliikmetest on jahimees ja seetõttu vajab ta jahiluba.

Teise astme kohus põhjendas keeldumist sellega, et jutt käib  enamasti rahalisest toetusest, kuid seadus kehtestab toetusi ja soodustusi ainult traditsioonilise eluviisi ning käsitöö hoidjatele. Naisele selgitati, et olenemata rahvusest võib siiski kala püüda, jahti pidada ja loodusest taimi koguda.

Venemaa Föderatsiooni seaduste järgi loetakse põlisrahvaks rahvast, keda on alla 50 000 ja kes elab põliselt omal maal. Seaduse järgi antakse toetust neile, kes on kantud põlisrahvaste nimekirjadesse ja see toimub käib kohtuotsuse järgi.

Viimase rahvaloenduse andmetel elab Vene Föderatsioonis 12 228 mansit. Võrreldes eelmise, 2010. aasta rahvaloendusega on nende arv jäänud samaks.  Viimasel ajal on aga  tunduvalt suurenenud mitmete põlisrahvaste arv, näiteks neenetsite arv koguni 11%.  Seda on seostatud just põlisrahvastele määratavate toetustega.  Paraku on rahvuskeele valdamine on tunduvalt vähenenud, näiteks mansi keele valdajaid oli viimase 2021. aasta rahvaloenduse andmeil  1346 inimest, mansi keelt pidas emakeeleks 2093 inimest, ehk vaid 17 % mansidest.