Karl Pajusalu liivi keelest emakeelena

Lätis on 2023. aasta kuulutatud liivi pärandi aastaks, seetõttu on asjakohane vaadata emakeele mõistet ka liivi keele peeglis, kirjutas akadeemik ja ning Tartu ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu 10.03 Postimehes.

Viimastel kümnenditel on Eesti ajakirjanduses antud korduvalt teada viimase liivlase või liivi keele emakeelena rääkija lahkumisest siit ilmast. Viimati tehti seda 2013. aastal, kui Kanadas suri 103 aasta vanuselt liivi luuletaja Grizelda Kristiņa. Tema kohta väidab eestikeelne vikipeedia praegugi, et ta oli viimane emakeelena liivi keelt rääkinud liivlane. Ometi elab neid inimesi, kes peavad oma emakeeleks liivi keelt, veel mitmel maal. Eesti rahvaloendusteski on liivi keel püsinud nimetatud emakeelte hulgas viimase ajani.

Karl Pajusalu rõhutab, et rmakeel ei pea olema esimesena õpitud keel ja see võib elu jooksul muutuda, nagu saab muutuda rahvuslik identiteet või inimese enesemõistmine. Sageli saab ühiskonnas enim levinud keel vähemusrahva põhikeeleks ja lõpuks prestiižsemana nende uueks emakeeleks.

Liivi pärandi aastal tuleks Pajusalu hinnangul teadvustada teist võimalust – pärand on päritud rikkus, mis annab järgmistele põlvkondadele paremad võimalused oma tuleviku ehitamiseks, seda ka pärandkeele puhul. Selle äratundmine võib olla üheks seletuseks, miks liivi keelt oma emakeeleks pidavate liivlaste arv on vähemalt Lätis hakanud sel sajandil jälle kasvama.