Karjala rahvuskultuurikeskuste assotsiatsioon Eho (Kaja) 10

2013. aastal tekkis Vene Föderatsiooni Karjalas MTÜ kultuuripärandi kogumiseks. Sealne kultuuriministeerium tegi tollal ka koostööd Soomes elavate karjalastega, sealhulgas oli üheks mõjukamaks koostööpartneriks Markku Nieminen, Soome kirjanik ja Kuhmos asuva Juminkeko fondi juht. Juminkeko fondi toetusel alustas Vene Föderatsiooni Karjalas tööd rahvusvaheline projekt „Rahvuskultuuri keskuste võrgustiku loomine kultuuripärandi säilitamiseks“, mis pani aluse praegusele assotsiatsioonile Eho. Tänavu täitus assotsiatsioonil 10 aastat.

Assotsiatsiooni Eho juhtfiguurid rõhutavad juubeli puhul, et üks asi on külastada Karjala rahvusmuuseumi, teine aga sõita küladesse, kus aastasadu elasid karjalased ja vepslased, näha nende eluolu ja maitsta rahvustoite, kuulata nende külade põliselanikelt vanu lugusid.

Karjala-huvilistele on teada Kinnermäki (Kinerma) , Vieljärvi (Vedlozero), Veskelys (Veškelitsa) ja Uhtua (Kalevala). Teadlikumad turistid ja koduloohuvilised aga on jõudnud ka Haikola (Haikolja) ja Njuhtša külla, kirjeldavad rahvuskultuuri aktivistid huvi karjala pärandi vastu.

Karjala assotsiatsiooni direktor Svetlana Koltšurina rõhutas, et kultuuripärand on nagu maakamar, mida mööda inimesed kõnnivad ja ei saa enne selle väärtusest aru, kui see sisse kukub.  Põlisrahvaste kultuur koos traditsiooniliste teadmistega – kuni see elab, on ta nii iseenesestmõistetav.  „Kaotasite oma emakeele? Pole midagi, keegi surma ei saanud! Aga keele kadumisega jääme palju vaesemaks,“ ütles Koltšurina. 

Ta rääkis, et Karjala assotsiatsioonil on väga hea reputatsioon, tehakse koostööd Venemaa loode- ja põhjaosaga, viimasel ajal aga tuleb kutseid loengute pidamiseks Altaist, Kaukaasiast ja Siberist. Ta kinnitas, et assotsiatsiooni väljatöötatud metoodika ja tegevusega soovivad tuttavaks saada ka teised Venemaa piirkonnad.

Karjala eripära on tema põlisrahvad, rääkis assotsiatsiooni juubeli puhul Kiži muuseumi direktor, endine Karjala Vabariigi kultuuriminister Jelena Bogdanova. “Ma olen ise karjalane ja tean,  kui raske on säilitada traditsioone tänapäevases maailmas. Ja kui tähtis on keel –ilma keeleta pole rahvust. Minu hing on sellepärast väga haige, sest minu keel kaob ja sureb välja. Praegu on siiski inimesed hakanud mõistma, kui tähtis on tunda oma juuri, oma maa ajalugu. Tunda uhkust oma esivanemate üle. Näen seda oma töös, inimesed tahavad autentset. Neid köidab siiras ilu, mis tuleb hingest.”