In memoriam udmurdi folkloristika rajaja Tatjana Vladõkina

Võiks öelda udmurdi rahvaluuleteaduse ema, kes on tänapäevase udmurdi folkloori, mütoloogia ja traditsioonilise kultuuri uurimise rajaja.

Tatjana Vladõkina sündis Starõje Kenõ külas Zavjalovo rajoonis õpetajate peres. Ta lõpetas 1975. aastal Udmurdi Riikliku Ülikooli ja suunati aspirantuuri Tartu Riiklikku Ülikooli, kus õppis aastail 1975–1978, juhendajaks folklorist Eduard Laugaste. Tatjana enda sõnul sai ta  ülikoolis väga tugevaid mõjutusi akadeemik Paul Aristelt. Ariste oli tema jaoks tõsine keeleteadlane, kes tunnetab maailma sõna kaudu. Ilmselt on see ka märgatav tema teadustegevuses, nii nagu märgib 2023. aastal Tatjana Vladõkina 70 sünnipäeva puhul kirjutatud artiklis folklorist Eva Toulouze: „Tatjana Grigorjevna – inimene, kes valdab sõna, selle mõiste kõige sügavamas tähenduses. Mulle meeldib meelde tuletada, et udmurdi keeles lihtne lekseem кыл tähendab nii sõna ka keelt. Muidugi, vene traditsioonide kohaselt on folkloristika keeleteadus. See tähendab oskust mõista teksti kuni kaugeimate sügavusteni. Mitte ainult vahetult kirjapandut, vaid ka kirjutatu sümboolset, filosoofilist olemust/…/  Tatjana Grogorjevna nii vene- kui ka udmurdikeele sõnaline tundlikkus on imetlusväärne“ (Ежегодник финно-угорских исследований, 17/2023).

Võimalik, et just see keeletundlikkus võimaldas Tatjana Vladõkinal võita Udmurdi Vabariigi hümni udmurdikeelse teksti konkursi. See oli tema esimene luuletus, kuid ta võitis konkursi paljude tunnustatud udmurdi poeetide ees.

1978. aastal asus Vladõkina tööle Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudis, jätkates materjalide kogumist ja kandidaaditöö ettevalmistamist. 1980. aastal kaitses ta Moskvas Gorki-nimelises kirjandusinstituudis väitekirja “Udmurdi mõistatused” (Удмуртские народные загадки). Aastail 1985-2001 juhtis ta Udmurdi ajaloo, kirjanduse ja keeleinstituudis kirjanduse ja folklooriosakonda. Tema eestvedamisel, paljuski tema enda kogutud rahvaluule põhjal ilmus 11 köidet sarjast „Udmurdi folkloor“. Samuti algatas ta rahvaluule erinevaid žanreid populaariseeriva sarja  “Зарни крезь” (“Kuldsed kandled”), mille nimetus on ilmselt tuletatud meie rahvaluuleteadlaste koostatud sarja „Vana kannel“ järgi.

1995. aastast oli ta Udmurdi Riikliku Ülikooli õppejõud, juhendades folkloristika kraadiõpet (aspirantuuri), tema juhendamisel on kaitstud 11 teaduskandidaadi (meil täna võrdsustatud doktorikraadiga) väitekirja. 1999. aastal kaitses ta Moskvas doktorikraadi teemal “Udmurdi folkloor: sünkretism ja liikide funktsionaalne spetsiifika” (Удмуртский фольклор: синкретизм и функциональная специфика жанров). 2005. aastast oli ta professor Udmurdi ülikoolis, juhtides kuni 2010. aastani udmurdi keele teaduskonna kateedrit nimetusega vene keel ja kirjandus rahvussuhetes.

Tatjana Grigorjevna oli hästi mitmekülgne inimene, näiteks õpetas ta aastaid udmurdi keelt, kirjandust ja rahvaluulet Moskva teatrikunsti instituudis (GITIS), udmurdi keelt aga aastatel 1995 ja 1999 Tartu ülikoolis. Eestiga ja meie folkloristidega olid tal tihedad sidemed, näiteks kuulus ta meie usundiuuringute sarja Sator toimetuskolleegiumisse. Samuti väärib märkimist tema panus udmurdi lastekirjandusse.

Kõige suurema töö tegi aga Tatjana Vladõkina teadlasena, olles pea 300 teadusliku artikli autor, lisaks ilmus tema sulest mitmeid udmurdi rahvaluule teemalisi monograafiaid, mis panid aluse udmurdi tänapäevasele folkloristikale.

Jääme meenutama silmapaistvat udmurdi teadlast, kelle panus on suur kogu soome-ugri folkloristikas.