In memoriam mari teatrijuht ja rahvusliider Vassili Pektejev

Väga ootamatult on meie seast lahkunud mari rahvusliikumise pikaaegne liider, lavastaja, näitleja ja poeet, Šketani-nimelise Mari rahvusteatri peanäitejuht Vassili Pektejev (Sanjan Vatši, 23. jaanuar 1954 – 10. oktoober 2025. Teatri direktor Erik Juzõkain ütles ajakirjanikele, et surma põhjuskes võisid olla COVID-ist tulenevad tüsistused. Veel siiski oli tal uusi plaane, mida alles hiljuti käis teatris arutamas.

Vassili Pektejev sündis 1954. aastal Mari ANSV-s Morko rajoonis Uilemi külas. Teatriga sai ta sina peale olles 1971. aastast Šketani-nimelises teatris lavatööline. 1973. aastal asus ta õppima Mari riiklikku pedagoogilisse instituudi ajaloo-keeleteaduskonda, 1975-1980 õppis Leningradi teatri-, muusika- ja kinoinstituudis lavastajaks. Diplomilavastuseks valis Pektejev mari klassiku Miklai Rõbakovi näidendi Tšodõra müi (“Metsmesi”). Pärast õpingute lõppu asus ta tööle lavastajana Šketani-nimelises Mari riiklikus teatris, 1987. aastal sai pealavastajaks ja 1992. aastal kunstiliseks juhiks, kellena töötas kuni 2002. aastani.

Teatritöö kõrvalt oli Pektejev sisuliselt mari rahva juht: aastail 1992-2000 valiti ta mari rahva kongressil korduvalt kongressi vanemaks (mari k. onjoža).  See töö tähendas pidevat opositsioonis olekut võimudega, keda Pektejev kritiseeris, sest võim ei arvestanud tema hinnangul mari rahva huve. 2002. aastal teravnesid suhted Mari Eli Vabariigi tollase presidendi Leonid Markeloviga niivõrd, et kogu rahvusteatri juhtkond, sealhulgas Vassili Pektejev, vabastati ametist. Ajalehes Helsingin Sanomat ilmusid tema sulest mitmed Mari vabariigi presidendi rahvuspoliitikat kritiseerivad artiklid: Leonid Markelov soovis ühendada kahte mari teatrit ja vähendas mari keele õpetamist koolides. Vassili Pektejevi organiseerimisel toimusid maride protestimiitingud ja maride rahvusprobleemid olid arutlusel Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees (ENPA).  

Konflikti tõttu  Mari Eli vabariigi juhtidega oli Vassili Pektejev 2002. aastal sunnitud lahkuma oma teatrist, kus teda ei lastud uksestki sisse. Vassili Pektejevist ei tohtinud kirjutada ükski vabariigi ajaleht. Ta pidi lavastama mujal, näiteks Kalmõki Vabariigis. Samal ajal töötas ta Peterburi teatriinstituudis dotsendina. Vabariiki juhtinud Leonid Markelov vahistati 2017. aastal ja mari rahvuslik intelligents hakkas koguma allkirju Pektejevi ennistamiseks Mari rahvusteatri kunstilise juhi kohale. 2018. aastal määratigi ta taas teatri kunstiliseks juhiks, kellena töötas kuni surmani.

Vassili Pektejev toetas energiliselt soome-ugri rahvaste teatrite koostööd, ta on üks soome-ugri rahvaste teatrifestivali initsiaatoreid, tema lavastus „Kolle“ sai ka 1992. aastal Ižkaris (Iževsk) toimunud I rahvusvahelisel soome-ugri rahvaste teatrifestivalil peapreemia. Võib öelda, et tänu Vassili Pektejevile jõudsid nii mõnedki Eesti teatrid, olgu siin nimetatud Eesti Draamateater, Rakvere Teater, VAT Teater Marimaale Joškar-Olasse. Enam-vähem regulaarselt toimuvad Marimaa pealinnas Joškar-Olas soome-ugri rahvaste teatrifestivalid „Majatul“ tänini (praegu küll paraku ilma Soome, Eesti, Ungari ja saami teatrite osavõtuta). Vassili Pektejev oli ka Venemaa Föderatsiooni soome-ugri teatrite assotsiatsiooni esimees.

Enamik tema lavastustest sai inspiratsiooni eelkõige mari kirjandusklassikast, kuid ta tõi esilegi nii mõnegi tundmatu mari dramaturgi loomingu, näiteks Juri Baiguza. Kõige paremini mäletatakse tema lavastust 1996.aastast Oj, luj modeš (“Oi, nugis mängib”), esimese mari filminäitleja Jõvan Kõrla keerulisest elust Stalini ajal. Lisaks lavastamistööle astus ta meelsasti üles näitlejana, nii mängis ta Jean Sibeliust Olle-Pekka Ulkuniemi lavastuses “Sibeliuse neljas sümfoonia”.

Lisaks mitmel tasandil avanenud juhtimisvõimele oli ta üks hinnatumaid mari rahvalaulude esitajaid Marimaal, samuti on ta kirjutanud nii luulet kui ka proosat. 2010. aastal ilmus tema luulekogu Omo (“Uned”) ja 2018. aastal filmilugude kogumik Mükš tünja marij (“Inimene mesilaste riigist”).

Ta oli põhimõtteline inimene, kes näiteks mari kongressi esimehena läks kuni Venemaa konstitutsioonikohtuni välja nõudmisega, et Mari Vabariigi president peab oskama mari keelt. Ta esitas Venemaa ülemnõukogule taotluse, et mari kongressi tunnustataks kogu mari rahva esindajana, millele vastati aga eitavalt, soovitati end registreerida ühiskondliku organisatsioonina.

Pektejev on nimetanud oma 16 aasta pikkust Mari Vabariigist eemaloleku perioodi “elava surnu perioodiks”: elad, aga kõik kõnnivad sinust mööda, sa ei saa midagi teha oma rahva ja oma teatri heaks, sind justkui pole olemaski. See oli kindlasti väga raske, Vassili Pektejevile ilmselt topeltraske, sest ta on öelnud, et kui ta ei kuule nädal aega natukenegi mari keelt, jääb ta haigeks. 

Jääme mäletama Vassili Pektejevit kui mari rahva suurt poega, kelle panus mari rahvusliku teatri ja mari rahvusliku liikumise arengusse oli väga-väga suur.

Fenno-Ugria Asutus

M.A.Castrénin Seura