In memoriam Jaan Tooming 28.03.1946- 5.04.2024
Lahkunud on soome-ugrilisi mõtteviise eestlastele tähtsaks pidanud lavastaja ja näitleja Jaan Tooming, kes Uku Masingu loomingust inspiratsiooni saanuna kajastas neid mõtteid oma teatrilavastustes.
Juba kaugetel 1970ndatel kasutas ta soome-ugri teemasid, näiteks olid lavastuses „Veli Joonatan“ kujundiks handi ohvrikohad. Võimalik, et Siberis elavad soome-ugri rahvad tundusidki talle kuidagi ehedamad, tõelisemad – jutustamaks tegelikult eestlaste ammust lugu. Nii käis ta ise kui ka koos venna Peetriga meie kaugeima hõimurahva sölkuppide juures, aga ka keti rahva juures, keda siis peeti veel soome-ugrilasteks. 1978. aastal valmis film „Taevapõdra rahvaste laulud“, mille režissöör ta oli. Teda paelusid soome-ugri rahvaste eeposed, 2005. ja 2007. aastal lavastas ta koos Anne Türnpuga “Kalevala” runodest lähtuvaid kompositsioone. 2019. aastal aga etendus Eesti Rahva Muuseumis Jaan Toominga “Jumalad on maal”, mis põhineb vepsa eeposel “Virantanaz”. Näitlejana kaasa teinud Anne Türnpu on eepose kohta öelnud:
“Seal on tohutult palju loitse, manasid, ussisõnu, itkusid. Niisugune suhtlemine teispoolsusega nõuab inimese käest alati rütmiseeritust. Kui me räägime Jaan Toominga lavastajakäekirjast, siis on tunne, et see on läbivalt olnud tema teema – inimene, kes tegeleb müütiliste maailmade, teispoolsuse, meie kohaga teispoolsuses.“
Soome-ugri teemade juures ei saa märkimata jätta Jaan Toominga lavastust „Kaupo ja Lembitu“, mis valmis Rein Sarvesaare (Leo Sepp) 1937. aastal ilmunud näidendi „Kaupo“ ainetel. Teose kohta on Tooming ise öelnud, et tema teekond näidendi lavastamiseni 2019. aastal kestis 40 aastat ning teda kannustas mõte liivlaste vanemat Kaupot mõista, mitte hukka mõista.
Jaan Tooming on oma arvukates kirjatöödes puudutanud soome-ugri teemasid, kritiseerides vene võime, tundes kaasa soome-ugri rahvastele, samas lootes neile helgemat tulevikku.
Näiteks on Tooming kirjutanud: „Hante piinavad venelased eriti sellega, et puuritakse lausa hantide pühapaigus naftat, loodust reostatakse halastamatult. Handid naeravad ja ütlevad, et handid on naftarahvas juba ürgajast saadik. Kuid kättemaks tuleb, sest lõpuks saab nafta otsa ja tsivilisatsioon kukub kokku, aga handid jäävad, on jälle vabad ja õnnelikud kütid, korilased, kalurid ja põhjapõtrade eest hoolitsejad. See aeg kord tuleb ja pole ime, et hant ei pea venelast inimeseks. Sest see ei ole inimene, kes ei hooli loodusest, Jumala maailmast, rüüstab seda kasusaamise eesmärgil ja kulutab oma elu tühja. Ja loodame, et handid ootavad kannatlikult oma vabanemise päeva.“
Jaan Tooming, toetudes Uku Masingu loodule, evis kahtlematult teistsugust maailmavaadet, leides, et soome-ugri teegi on teistsugune ja see ei ole indo-euroopa tee. Kuna soome-ugri keeled pole teps mitte indo-euroopa keeled ning inimene mõtleb selles keeles, milles räägib.
Maalehes on Tooming kirjutanud: „ Meie Eesti kultuur on väga õhuke, kui mõtleme kauneid kunste. Ja meie vaimset kultuuri maailm ei tunne. Siit ka meie alaväärsustunne. Kuid vähesed annavad aru, et oleme oma soome-ugri keelega erinevad indogermaanide meres. Üsna väikene tilgake.“
Fenno-Ugria Asutus mälestab lahkunud suurmeest, lavastajat ja näitlejat, kes mõtles soome-ugri rahvaste peale, meie keele ja kultuuri juurtele.
