Doktoritöö heidab uut valgust Soome ingerlaste-poliitikale
Soome president Mauno Koivisto kutsus ingerlased 1990 Soome, et vältida seisukohavõttu Ingerimaa autonoomia suhtes lagunevas Nõukogude Liidus
Soome poliitikaloo uurija Kristiina Häikiö värske doktoritöö “Paluumatkan mutkat. Inkeriläisten paluumuuton alkaminen ja laajeneminen Neuvostoliiton hajoamisen aikaan” (“Tagasiteekonna kurvid. Ingerlaste tagasirände algus ja laienemine Nõukogude Liidu lagunemise ajal”) toob esile uut teavet ingerlaste 1990 alguse saanud Soome tagasirände tausta kohta. President Mauno Koivisto kutsus ingerlased Soome, et ta ei peaks võtma seisukohta ingerlaste autonoomiasoovi suhtes Venemaal.
Häikiö käsitleb võtmesündmusena president Mauno Koivisto esinemist Yleisradio telesaates “Ajankohtainen kakkonen” 10. aprillil 1990. Seda peetakse hetkeks, millest algas kümnete tuhandete ingerlaste tagasiränne Nõukogude Liidust Soome.
Saates testiti Koivistot umbes 20 minutit vältel välispoliitika, eriti Baltikumi olukorra teemal. Ingerisoomet puudutav osa koos küsimusega kestis 58 sekundit.
Reporter küsis presidendilt, kas avalik arvamus avaldas mõju sellele, et Soome otsustas ingerlased vastu võtta. Koivisto kahtles avaliku arvamuse tähtsuses ja arvas, et nende tulek Soome jääb tagasihoidlikuks. Ta kirjeldas ingerlasi kui soomlasi, kelle Rootsi valitsus oli sinna piirkonda viinud ja kes olid usu poolest luterlased. Koivisto sõnul kehtisid neile tagasirändajate kriteeriumid, kuigi ingeri pered on Venemaale kuuluval territooriumil elanud juba pikemat aega.
Häikiö kinnitab oma töös, et Soome ametnike jaoks oli just see stardikäsk hakata valmistuma ingerlaste vastuvõtuks.
Senised arusaamad tagasirändest kummutati
Ingerlaste tagasirännet uurinud Ahti Kaisalmi on varem nimetanud selle põhjustena humanitaarseid kaalutlusi ehk soovi aidata kokkuvarisemise äärel olnud Nõukogude Liidu soome juurtega kodanikke. Teine seletus on tööjõupoliitika: majandustõusu aega elanud Soome leevendas tööjõupuudust ingerlaste abiga. Kolmas seletus on must südametunnistus, sest Teise maailmasõja ajal võttis Soome vastu teadaolevalt 63 000 ingerlast, kellest 55000 saadeti pärast sõda tagasi Nõukogude Liitu – paljud sattusid seeläbi Siberi vangilaagritesse.
Kristiina Häikiö sõnul pole Koivisto seisukoha peamine põhjus ükski eelnimetatutest ja Koivisto suhtumist ingerlastesse mõjutas julgeolekupoliitika.
Ukraina ja Valgevene olid irdumas Nõukogude Liidust, iseseisvumisprotsess oli käimas Eestis, Lätis, Leedus. Ka paljud väiksemad rahvused märkasid, et nende võimalus oli tulnud. 12. veebruaril 1990 kohtusid Leningradi oblasti ingerlased Leningradi oblasti administratsiooniga. Neil oli kaasas Tartu rahulepingu koopia. 1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepingu lisas leppis Soome suhetes Nõukogude Venemaaga kokku ingerlaste kultuurautonoomia Nõukogude Liidu koosseisus. Autonoomia jäi tollal aga unistuseks ning Ingerlased pöördusid asja juurde tagasi 1990. aastal.
Autonoomiaprojektile otsiti toetust Soomest juba 1980ndate lõpul, aga Koivisto tõlgenduse järgi oleks see olnud sekkumine Nõukogude Liidu siseasjadesse. Häikiö sõnul tundis Koivisto ingerlaste ajalugu ja teadis, kuidas autonoomiasoovid 1920. aastatel olid muutunud tagakiusamiseks, kuidas Soome ei saanud siis aidata. Koivisto leidis, et see ei tohiks korduda ja ingerlaste autonoomiaprojekti toetamine oli tema arvates võimatu.
Kuuldused kokkulepetest KGB-ga
Samas, juba 1980ndate lõpul toimus Koivisto heakskiidul ingerlaste tulek Soome, ent 1990 TV-esinemisest alates muutus see poliitika avalikuks. Koivisto rõhutas sageli, et immigratsioonipoliitika ei kuulu presidendi pädevusse, seevastu puudutas ingeri teema välis- ja julgeolekupoliitikat. Häikiö sõnul oli asja arutatud Nõukogude Liiduga läbi KGB juba varasemalt.
Koivisto volitusel oli Soome kaitsepolitsei SUPO juht Seppo Tiitinen vahetult pärast ingerlaste autonoomia teemalisi kuuldusi ühenduses Helsingis resideeruva KGB juhi Felix Karaseviga ja teavitas teda Soome juhtkonna põhimõttelisest seisukohast.
Teave tagasipöörduvate immigrantide staatusest, mida ingerlastele antakse, levis kiiresti Moskvasse ja Nõukogude Liidu juhtkond nõustus kokkuleppega. Samas, NSVL range välismaale reisimise poliitika oli tollal nagunii lagunemas. Moskva seisukohalt olid ingerlased pisiasi olukorras, kus muuhulgas oli riigist lahkumas suur hulk sakslasi ja juute.
Nõukogude Liidu saatkonna – mida tänava järgi nimetati “Tehtaankatu” – KGB diplomaatide kaudu Moskvaga suhtlemine oli Soome juhtkonnas tollal tavaline.
Tagasilöök Ingerimaa autonoomia plaanidele
Ingerlaste positsioon Nõukogude Liidus oli olnud keeruline ja Koivisto kõnega pöördus olukord pea peale.
Elatustaseme erinevus NSV Liidus võrreldes Soomega oli nii märkimisväärne, et paljud tahtsid ära kolida. Hinnanguliselt liikus Soome tollal 30000–35 000 ingerisoomlast. Häikiö sõnul ei tea keegi täpselt, kui palju ingerlasi Nõukogude Liitu jäi. Kõige rohkem ingerlasi elab Karjala Vabariigis, Peterburi oblastis ja Eestis.
Peagi mõisteti, et paluumuutto võib olla ka kirstunael unistustele naasta Ingerimaa vanadesse elupaikadesse, sest tagasipöördumine oli alati tähendanud naasmist vanasse kodukülla. Kuigi Venemaa avarustesse küüditatud ingerlased ihkasid kindlasti oma kodupiirkonda naasta, ei jõudnud paljud toona kehvade kommunikatsioonivõimaluste tõttu plaanist kuuldagi, ütleb Häikiö.
Ingerimaa autonoomia ideed olid arendanud peamiselt tollase Leningradi oblasti ingerlaste juhid, aga idee oli tuttav ka Eesti ingerlaste hulgas. Ingeri aktivistid Arvo Survo ja Rudolf Pakki käisid korduvalt ka Soomes ingerlaste huvide eest seismas. Muu hulgas arutati ingerlaste õiguste teemat mais 1989 Tallinnas toimunud koostöökonverenstil. Kuidas see võis mõjutada Koivisto otsust, võib ainult oletada. Ingerlaste tagasipöördumise teemat just autonoomiasoovi lahendusena on varasemalt käsitlenud ka eestisoomlaste ühingu ESKO kultuurinõukogu esimees Taisto Raudalainen.
Koivisto kõne oli igatahes tagasilöök tollastel NSVL aladel küdenud Ingeri autonoomia projektidele.
ALLIKAS:
LOE KA:
Taisto Raudalainen. Oma maa ubina äitsen. Ingerisoomlased 20.sajandil. Argo TTP OÜ. Tallinn, 2014
Eenok Kornel. Kuldset keskteed ei ole. Mälestusi, äratundmisi, pealtnägemisi. Olion. Tallinn, 2011