Fennougristika

Fennougristika teadusharuna on kujunenud eksaktseks teaduseks viimase 250 aasta jooksul. Teerajajad sellele teadusele olid Janos Sajnovics ja Samuel Gyarmathy, keeleainestiku suurkogujad Antal Reguly ja Mattias Aleksanteri Castrén. Teadusliku täpsuse saavutas fennougristika Ferdinand Johann Wiedemanni, Emil Nestor Setälä, József Budenzi ja József Szinnyei tegevusega. Nende loodud klassikalise fennougristika eesmärgiks oli soome-ugri ja samojeedi keelte ajaloolis-võrdlev uurimine, eesmärgiga rekonstrueerida algkeelt.

Viimase poolsajandi jooksul on klassikalise fennougristika mõiste laienenud: tänu Kustaa Vilkuna, Gyula Ortutay ja Paul Ariste poolt 1960. aastal algatatud rahvusvaheliste fennougristikakongresside traditsioonile on fennougristika mõiste laienenud märkima uurali rahvaste vaimse ja materiaalse kultuuri kõikide valdkondade uurimist. Tänapäeval tähendabki see soome-ugri rahvaste keeli, kultuuri ja ajalugu uurivat teadusharu.

Eestlastele ja keelehuvilistele võiks olla oluline teadmine, et ka väikeste keelte uurimine võib anda universaalseid teadmisi kogu maailma keelte kohta. Just soome-ugri keelte suguluse tunnistamisele on rajatud ka soome-ugri rahvaid puudutav etnoloogia, folkloristika, samuti Fenno-Ugria jaoks oluline hõimuliikumise kui kultuurisuhtluse traditsioon.

Fennougristika oli üks varasemaid valdkondi, kus rakendati võrdlev-ajaloolist meetodit keelte suguluse kindlakstegemiseks. Soome-ugri keelekontaktide uuringud on andnud väärtuslikku teavet keelemuutuste kohta, samuti on see teadusvaldkond panustanud keele elujõu ja säilitamise uuringutesse ja keelte velmamisse.

Iga viie aasta tagant toimuvad fennougristikakongressid on soome-ugri teadlaste tähtsaimad koostööfoorumid. Eestlaste jaoks oli eriti suure tähendusega 1970. aastal Tallinnas toimunud fennougristikakongress, mis oli esimeseks rahvusvaheliseks humanitaarvaldkonna suursündmuseks nõukogude ajal. Eestlased korraldasid kongressi ka 2000. aastal Tartus.

Viimased fennougristikakongressid toimusid 2015. aastal Soomes Oulus ja 2022. aastal Austrias Viini ülikoolis. 2025 toimub kongress Tartus.

Fennougristikaga tegeldakse lisaks Eestile, Soomele (Helsingi, Turu, Oulu jt ülikoolid), Ungarile (Budapesti, Debreceni, Pécsi ülikool) ja Venemaale ka mitmetes teistes riikides, nt Saksamaal (Müncheni, Hamburgi ja Göttingeni ülikool), Austrias (Viini ülikool), Lätis (Riia ülikool), Rootsis (Uppsala ülikool), Poolas, Norras, Jaapanis, Prantsusmaal ja Itaalias.

Loe lähemalt keeleteadlase Tõnu Seilenthali valikut õpetlastest, kes on teedrajavalt panustanud fennougristika arengusse.

János Sajnovics (12. 05. 1733 Tordas – 4. 05 1785 Buda)
Sámuel Gyarmathi (15. 07. 1751 Kolozsvár – 04. 03. 1830 Kolozsvár)
János Sajnovics oli ungari jesuiit, kes harrastas astronoomiat, matemaatikat ja keeleteadust.
1769 reisis ta Taani ja Norra kuninga Christian VII poolt korraldatud ja Wieni observatooriumi direktori Maximilian Helli juhitud ekspeditsiooni liikmena Põhja-Norrasse vaatlema Venuse üleminekut Päikesest. Hell palus Sajnovicsil koguda tähelepanekuid saami ja ungari keele suguluse kohta.
Fennougristika sünnipäeva võime me tähistada 10. aprillil, sest sellel päeval aastal 1770 nägi Hafnia’s (tänane Kopenhaagen) ilmavalgust Sajnovicsi koostatud teos „Demonstratio. Idioma ungarorum et lapponum idem esse“ („Tõestus. Ungari ja lapi keel on samalaadsed“). Juba samal aastal ilmus Tyrnaviæ’s (tänane Trnava) teose teine, oluliselt täiendatud trükk, mis sisaldas ka vanima ungarikeelse (ja ühtlasi soome-ugri) teksti Halotti beszéd és könyörgés.
1799. aastal ilmus Göttingenis Tsansilvaania arsti ja keeleteadlase Sámuel Gyarmathi teos „Affinitas lingvae Hvngaricae cvm lingvis Fennicae originis grammatice demonstrata. Nec non vocabvlaria dialectorvm Tataricarvm et Slavicarvm cvm Hvngarica comparata“ („Ungari keele sugulus soome(-ugri) päritolu keeltega grammatiliselt näidatuna. Lisaks tatari ja slaavi murrete sõnavara ungari keelega võrrelduna“), milles on võrdlust laiendatud mitmetele soome-ugri keeltele, asetades pearõhu grammatilistele võrdlustele.Need kaks raamatut on tänu hästi põhjendatud argumentidele ja veenvatele järeldustele osutunud fennougristika kui teaduse esimeseks verstapostiks, aga ka ajaloolis-võrdleva keeleteaduse alusepanijaiks enne Sir William Jones’i 1786 aasta Calcutta kolmandat juubeliloengut. Sajnovics esitas juba oma „Demonstratio’s“ olulise idee: keeled muutuvad, nad jagunevad ja arenevad eri suundades ja võivad muutuda millekski üksteisest täiesti erinevaks.
János Sajnovics
Sámuel Gyarmathi
Antal Reguly (11. 07. 1819 Zirc – 23. 08. 1858 Buda) oli ungari keeleteadlane. Ta õppis õigusteadust Pesti Kuninglikus Ülikoolis, mille lõpetas 1839. aastal. Seejärel sai ta ülikoolilt viieks kuuks võimaluse enesetäiendamiseks välismaal. Hamburgis kuulis Reguly Põhjamaade kaunist loodusest ja ta otsustas ka ise Skandinaaviat külastada. Stockholmis kohtus ta Soomest pärit Adolf Ivar Arwidssoniga, kellega tuli jutuks oletatav soome ja ungari keele sugulus. Reguly innustus sellest teemast ja ta otsustas pühenduda oma emakeele sugujuurte uurimisele. Reguly loobus juristi karjäärist ja reisis Soome õppimaks keelt ja tutvumaks kultuuriga. Temast sai Soome Kirjanduse Seltsi esimene ungarlasest liige.
Aastail 1840–1841 elas ta Soomes, kus õppis M.A. Castréni juhendamisel soome ja saami keelt. 1841 aastal omandas ta ka eesti keele, olles sellega teadaolevalt esimene ungarlasest eesti keele valdaja. 1841–1843 elas Reguly Peterburis, valmistudes suureks Siberi ekspeditsiooniks, tema tähtsaimaks toetajaks sai Eesti päritolu Peterburi akadeemik Karl Ernst von Baer.
4. detsembril 1843 ületas Reguly Uurali mäestiku ja Vsevolodo-Blagodatskoje asulas algas ta elutöö olulisim etapp: mansi ja handi keelte, folkloori, usundi, etnograafia ja füüsilise antropoloogia uurimine, lisaks Uurali mäestiku kaardistamine. Tänu põhjalikule eeltööle ja suurepärasele keelevaistule suutis ta peagi kõnelda mansi keelt. Reguly keelejuhtideks olid eakad mansi mehed Jurkina ja Bahtyiár, kellest viimane jäi Mansimaal lõpuni õpetlase saatjaks. 1844. aasta sügisel liikus Reguly edasi hantide juurde.
1845 kevadel asus ta Baeri nõudmisel tagasiteele Berjozovost Kaasani poole.
Ungarisse jõudis Reguly tagasi 1847. aastal. Ta asus tööle Budapesti Ülikoolis raamatukoguhoidjana. Pikad reisid, primitiivsed elutingimused ja haigused olid aga Reguly tervise ruineerinud. Ta suri 1858. aasta augustis 39-aastaselt, suutmata oma kogutud materjale läbi töötada ja avaldada. Reguly rahvaluulekogu sisaldab tänu suurepärastele informantidele rohkelt mansi ja handi karupeie- ja kangelaslaule ning muinasjutte. Pikkade tekstide kõrvale ei kirjutanud ta tõlget ega märkmeid, vaid jättis selle kõik meelde. Tema elutöö kujunes oletatust hulga mahukamaks, selle läbitöötamiseks ja avaldamiseks on kulunud üle sajandi ja vaja on olnud mitut põlvkonda teadlasi. Tema mansi kogu dešifreerisid Pál Hunfalvy ja Bernát Munkácsi, handi kogu aga József Pápay, Miklós Zsirai ja Dávid Fuchs.
Matthias Alexander Castrén (Matias Aleksanteri Castrén, 2. 12. 1813 Tervola – 7. 05. 1852 Helsinki) oli Helsingi ülikooli esimene soome keele professor ja uurali keelte uurimise ja etnograafia teerajaja. Castréni uurimused panid aluse fennougristikale ja etnolingvistikale. Ühtekokku kirjutas ta 14 Siberi keele grammatika, mitmete keelte puhul oli see esimene grammatika ja mõni keel oli seni üldse tundmatu.
Veetnud lapsepõlve Lapimaal ja Oulus, alustas Castrén 1828 õpinguid Keiserlikus Aleksandri ülikoolis Helsingis, kus osales soomluse ja rahvusromantika lipulaeva Lauantaiseura (Laupäevaselts) tegevuses. Ta sõbrad olid Elias Lönnrot, Zacharias Topelius, J. L. Runeberg ja J. V. Snellman. 1836 sai tast filosoofiamagister, õppinuna idamaiseid ja klassikalisi keeli ning filosoofiat.
Esimese uurimisreisi tegi Castrén 1838 Lapimaale, misjärel avaldas kogutud saami rahvaluule ja mütoloogia põhjal väitekirja soome, eesti ja saami käänamise ühisjoontest „De affinitate declinationum in lingua Fennica, Esthonica et Lapponica”. 1839 siirdus ta Karjala laulumaile, kus kohtus kuulsate rahvalaulikute Arhippa Perttuse ja Vaassila Kieleväisega. 1840 sai Castrén Helsingis Keiseliku Aleksandri Ülikooli soome ja muistsete põhja rahvahõimude keelte dotsendiks. 1841 ilmus talt Elias Lönnroti „Kalevala” rootsindus, selle teose esimene täielik tõlge võõrkeelde.
Castréni uurimisreisid 1841-1849 viisid ta Lapimaalt läbi arktilise ranniku Siberisse, üle Baikali kuni Hiinani välja. Reisidelt saatis Castrén Peterburi pidevalt oma keeleteaduslikke ülestähendusi ja arheoloogilis-etnoloogilisi kogusid.
Ta uuris neenetsi keelt ja kirjutas komi keele grammatika:
„Elementa grammatices Syrjaenae”, mille üks peatükk „De nominum declinatione in lingua Syrjaena” võeti vastu ka väitekirjana, samuti koostas mari keele grammatika „Elementa grammatices Tscheremissae”, uuris Irtõši ja Obi ääres elavaid hante, teadusele seni tundmatut keelt kõnelevaid metsaneenetseid, alustas handi keele grammatika käsikirja ja uuris sölkupi, keti, kamassi, evengi ja kaht turgi: hakassi ja tofa keelt.
Peterburi ja seejärel Helsingisse jõudis tuberkuloosi, düsenteeriat ja skorbuuti põdenud Castrén alles 1849.
Soomes Castréni tervis paranes. Handi grammatika „Versuch einer ostjakischen Sprachlehre nebst kurzem Wörterverzeichniss” (1849) valmis esimesena. Helsingis pidas Castrén oma kuulsa ettekande ”Hvar låg det Finska folkets vagga?” (“Kus oli Soome rahva häll?”), mille järgi soome-ugri rahvaste algkodu oli Sajaani mäestikus Altai läänenõlvadel.
Professoriväitekirjas „De affixis personalibus linguarum Altaicarum” võrdles ta uurali, turgi, mongoli ja tunguusi keelte isikulõppe. 14. märtsil 1851 nimetati Castrén Helsingi ülikooli esimeseks soome keele ja kirjanduse professoriks. Ta pidas loenguid etnoloogiast, soome ja soome-ugri mütoloogiast ning “Kalevalast”, mitte aga keeleteadusest. Peateost, samojeedi keelte grammatikat ei lasknud tuberkuloos lõpule viia: Castrén suri 39-aastaselt.
Tema ulatusliku ja hindamatu pärandi toimetas trükki 1853-1862 Tallinnast pärit Peterburi akadeemik Franz Anton von Schiefner. Peterburi Teaduste Akadeemia avaldas kaksteist saksakeelset köidet „Nordische Reisen und Forschungen von Dr. M. Alexander Castrén” (uustrükk Leipzig, 1969).
Soomlaste sidemeid ja koostööd teiste soome-ugri rahvastega edendav M. A. Castrénin Seura Soomes on oma nime saanud Castrénilt. Selts peab igal aastal oma aastakoosolekut Castréni sünniaastapäeval 2. detsembril.
József Budenz oli Saksa päritolu ungari keeleteadlane, oma ajastu väljapaistvamaid uurijaid, kes tõestas lõplikult, et ungari keel on soome-ugri keel. Akadeemik Péter Hajdú on nimetanud teda Ungari fennougristika alusepanijaks.
Ülikooli alustas Budenz 1855 Marburgis ja aasta pärast jätkas Göttingenis. Ta õppis indogermanistikat ja hakkas tegelema altaistikaga. Ta doktoreerus 1858 Göttingenis ja hakkas ungarlastest kaasüliõpilaste innustusel õppima ungari keelt. Sel ajal ilmusid Wilhelm Schotti ja Anton Bolleri uurimused, milles võrreldi ungari keelt nii ugri kui ka turgi ja mongoli keeltega. Nendest innustatuna hakkas Budenz õppima türgi keelt, eesmärgiga pühenduda uurali-altai suurkeelkonna põhjalikule uurimisele. Pál Hunfalvy kutsus Budenzit Ungarisse. Kahekümne kahe aastane Budenz tuligi mais 1858 Pesti. Tema võimet keeli omandada näitab ehk seegi, et juba sama aasta sügisel kirjutas ta mõned artiklid ungari keeles.
Alguses võrdles ta ungari keelt türgi keelega, sest oli veendunud, et selle keelega on lähem sugulus. Oma uurimistega jõudis ta aga negatiivse tulemuseni, sest veendus, et ungari-türgi võrdlused põhinevad suurelt osalt laenudel, ja tegelikult soome-ugri põhisõnavara oma reeglipäraste häälikuvastavustega ja grammatilise struktuuri samasusega osutavad ungari keele soomeugrilisusele. 1869. aastal avaldas Budenzi sõber Ármin Vámbéry põhjaliku teose ungari ja türgi-tatari sõnavõrdlustest, mida Budenz kritiseeris väga rängalt. Puhkes nn. „ugor–török háború” ((soome-)ugri-türgi sõda), mis väljus teaduslikkuse raamest ja on jäänudki Ungari ühiskonda erutavaks küsimuseks. Budenz väljus sellest võitjana, kaotades küll sõbra.
1872 asutati Pesti ülikoolis maailma esimene soome-ugri kateeder (tollase nimetusega: altai võrdleva keeleteaduse kateeder). Seda juhatas kakskümmend aastat kuni oma surmani József Budenz. Sel perioodil valmisid Budenzi kõige märgilisemad teosed: ungari keele etümoloogiline sõnaraamat „Magyar-ugor összehasonlító szótár” (Ungari-(soome-)ugri võrdlev sõnaraamat, 1873–1881) ja „Az ugor nyelvek összehasonlító alaktana” ((Soome-)ugri keelte võrdlev vormiõpetus, 1884 –1894), mille avaldamise viis valminud käsikirja põhjal lõpule ta õpilane Zsigmond Simonyi.
15. aprillil 1892 sai József Budenz südamerabanduse, millesse suri. Ta on maetud Budapesti Kerepesi surnuaiale, Ungari suurkujude viimsesse puhkepaika.
Ferdinand Johann Wiedemann (30. 03.1805 Haapsalu – 29. 12.1887 Peterburi) oli keeleteadlane, eesti ja teiste soome-ugri keelte uurija.
Wiedemann oli polüglott, ta tundis ülikoolikaaslase, armeenia kirjaniku Hatšatur Abovjani teatel enam kui kahtkümmend keelt. Ta perekond oli saksakeelne, aga ta õppis juba lapsena saksa ja eesti keele kõrval kodus ka prantsuse ja vene keelt, Tallinna Kubermangugümnaasiumis (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium) veel lisaks klassikalisi keeli.
Pärast ülikooliõpinguid Tartu ülikoolis (1824–1826) töötas ta vanade keelte õpetajana Miitavi (Jelgava) ja hiljem kakskümmend aastat kreeka keele ülemõpetajana oma Alma Materis Tallinna Kubermangugümnaasiumis. Ta huvitus sel ajal veel vähe tuntud Venemaa soome-ugri keeltest ja kogus keeleainest Tallinna garnisonis aega teenivailt soldateilt. Talle pakkus huvi mitte keelte ajalugu, vaid keelte struktuur ja Wilhelm von Humboldti poolt välja töötatud keeletüpoloogia. Wiedemann kirjutas ersamordva, komi, mäemari ja udmurdi keelte deskriptiivsed grammatikad: „Versuch einer Grammatik der syrjänischen Sprache : nach dem in der Übersetzung des Evangelium Matthäi gebrauchten Dialekte” (1847), „Versuch einer Grammatik der tscheremissischen Sprache : nach dem in der Evangelienübersetzung von 1821 gebrauchten Dialekte” (1847), „Grammatik der Wotjakischen Sprache nebst einem kleinen wotjakisch-deutschen und deutsch-wotjakischen Wörterbuche” (1851), „Grammatik der ersa-mordwinischen Sprache : nebst einem kleinen mordwinisch-deutschen und deutsch-mordwinischen Wörterbuch” (1865).
Silmapaistvate keeleteaduslike tööde eest valis Peterburi Teaduste Akadeemia ta 1854 korrespondentliikmeks ja 1857 akadeemikuks. Seepärast pidi Wiedemann siirduma Peterburi. Akadeemikuna alustas ta ka keeleuurimisreise: kogus Liivimaal lisamaterjali Sjögreni liivi pärandile ja avaldas „Joh. Andreas Sjögren’s gesammelte Schriften. Band 2, Theil 1, Livische Grammatik nebst Sprachproben”(1861). Suurem huvi on tal permi keelte, eriti komi keele vastu, ilmusid „Syrjänisch-deutsches Wörterbuch nebst einem Wotjakisch-deutschen im Anhange und einem deutschen Register” (1880) ja „Grammatik der syrjänischen Sprache : mit Berücksichtigung ihrer Dialekte und des Votjakischen” (1884).
Liivi keelega tegelemine juhtis Wiedemanni tähelepanu ka eesti keele kasinale uuritusele. Põhjapanev väärtus on tema töödel eesti keele kohta, milleks tegi 1860ndaist aastaist juba eaka mehena korduvaid keeleuurimisreise Eestis. Tema mahukas eesti-saksa sõnaraamat (“Ehstnisch-deutsches Wörterbuch”, 1869) on pikka aega olnud kõige rikkalikum keelevaramu. Samuti aitas kirjakeele stabiliseerumisele kaasa tema saksakeelne eesti keele grammatika (“Grammatik der Ehstnischen Sprache”, 1875). Wiedemann on tundnud huvi ka eesti folkloori ja etnograafia vastu: tema teos “Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten” (“Eestlaste sise- ja väliselust”, 1876) on rikkalik kogu vanasõnu, kõnekäände ja mõistatusi, rahvamängude, kommete ja tavade kirjeldusi.
Keiserlikus Peterburi Teaduste Akadeemias oli Wiedemann soome-ugri keelte alal soomlasest akadeemiku Anders Johan Sjögreni (1794–1855) järglane ja ühtlasi viimane Peterburi akadeemia akadeemik soome-ugri keelte alal. Tänu Sjögreni ja eriti Wiedemanni teaduslikule tegevusele kujunes Peterburi Teaduste Akadeemia 19. sajandil tähtsaks fennougristika keskuseks maailmas.
Alates 1989 antakse Eestis välja Wiedemanni keeleauhinda, mis on kõrgeim riiklik tunnustus keeletegude eest.
Mihkel Veske (28.01.1843 Holstre – 16.05.1890 Kaasan) oli eesti teoloog, luuletaja ja keeleteadlane, esimene eestlasest keeleteaduse doktor.
Veske välisõpingud algasid Leipzigis misjonikoolis (Leipziger Mission), aga usuteaduslikud arutelud ei suutnud võluda noort meest, kes otsustas pühendada elu oma rahva, selle keele ja rahva ärkamise teenimisele. 1867 läks ta Leipzigi ülikooli filosoofiateaduskonda, kus tegeles algul indoeuropistikaga. Leipzigi ülikool oli noorgrammatikute koolkonna (saksa k. Junggrammatiker) sünnipaik. Noorgrammatikud lähtusid ideest, et keele muutused toimuvad kindlate seaduspärasuste alusel – näiteks häälikumuutused ei toimu juhuslikult, vaid reeglipäraselt. Nad arendasid välja rangemalt süstemaatilise meetodi keelte võrdlemiseks ja rekonstrueerimiseks, eriti indoeuroopa keelte puhul. Veske otsustas kasutada seda meetodit soome-ugri keelte peal: 1872. aastal kaitses ta doktoriväitekirja „Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes” (“Uurimused soome sugu keelte võrdleva grammatika alal”). Seejärel töötas ta aastatel 1874–1887 Tartu ülikoolis eesti keele lektorina ning püüdis avada Tartu Ülikoolis eesti keele õppetooli. Veskest olekski võinud saada esimene eesti keele professor Tartu ülikoolis, aga venestusajal sai talle ilmselt saatuslikuks tema liigne rahvuslikkus. 1885. aastal saadeti ta uurimisreisile Ungarisse, kus omandas vahest esimese eestlasena ülikiiresti ungari keele.Ta tõlkis esimesena ungari keelest ka Sándor Petőfi luuletusi. Ungarist siirdus Veske Kaasanisse, kus töötas 1886. aastast kuni surmani ülikoolis soome-ugri keelte õppejõuna. Kaasanisttegi Veske kaks ekspeditsiooni soome-ugri rahvaste juurde ja korjas ligi 200 mari ja mordva laulu. 1889 ilmus Veskel oluline uurimus mari keele murdelise liigenduse kohta „Исследования о наречиях черемисского языка”. Mari keelest on ta toonud eesti keelde puu nimetuse nulg. Veske mahukaim uurimus on Kaasanis 1890. aastal ilmunud I köide „Славяно-финские культурные отношения по данным языка”, kus ta püüdis selgitada slaavi ja soome-ugri keelte vastastikuseid sõnalaene. Ta näitas veenvalt, et kogu Põhja-Venemaa on olnud asustatud soome-ugri hõimude poolt, eriti tõendavad seda arvukad hüdronüümid.
Eesti keele uurimise ajalukku läks Veske muuhulgas esimesena, kes teoses “Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis” (1879) püstitas teooria, et eesti keeles on kolm väldet – lühike, pikk ja ülipikk.Veske kuulus Carl Robert Jakobsoni vaadete pooldajana ärkamisaja rahvusliku liikumise juhtide hulka, olles 1882–1886 Eesti Kirjameeste Seltsi president. Veske avaldas 1874 luulekogu “Laulud Viisidega”. 1880 ilmus koos Peter Abeliga koorilauluväljaanne „Laulukogu…”, mis sisaldas Veske 13 laulu. Veske isamaalised luuletused “Kas tunned maad...” ja “Mingem üles mägedele” on leidnud koha üldrahvalikus lauluvaras ja rahva hinges.
József Szinnyei (26. 05. 1857, Pozsony – 14. 04. 1943, Budapest) oli ungari keeleteadlane, Ungari TA akadeemik ja Budapesti ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan.
Budapesti ülikoolis õppis Szinnyei ungari ja saksa kirjandust ning soome-ugri keeleteadust. József Budenzi õpilasena huvitas teda aga juba siis kõige rohkem fennougristika. Lõpetanud 1879 ülikooli, sai ta aastase riikliku stipendiumi keeleteaduslikeks uuringuteks Soomes. Seal kogus ta ainest tulevase soome-ungari sõnaraamatu jaoks ja kirjutas koos Antti Jalavaga soome keeles ungari grammatika („Unkarin kielen oppikirja”). Soomest võttis ta kaasa ka abikaasa, Soome rahvusteatri näitleja Hilma Rosendahli.
1881 töötas ta Rahvusmuuseumis, 1883 nimetati Szinnyei Budapesti Teadusülikooli soome keele ja kirjanduse eraõpetajaks, järgmisel aastal valiti Ungari Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks. 1886-1893 töötas Szinnyei Kolozsváris hiljuti, 1872 asutatud Franz Josephi Teadusülikoolis ungari keele ja kirjanduse professorina, pidades samas ka soome-ugri teemalisi loenguid. 1893 nimetati ta Budapesti Teadusülikooli uurali-altai võrdleva keeleteaduse professoriks, jätkates tööd ka Teaduste Akadeemias, kus ta valiti 1896 korraliseks akadeemikuks ja 10 aastat hiljem ka Keele- ja kaunite kunstide osakonna akadeemiksekretäriks. 1923-1924 oli Szinnyei ka Budapesti Teadusülikooli rektor.
József Szinnyei sulest pärinevad ka esimesed soome-ugri keeleteaduse õppevahendid ülikoolidele: „Magyar Nyelvhasonlítás” (Ungari keelevõrdlus, 1896), mis ilmus seitsmes täiendatud trükis kuni 1927) ja selle põhjal loodud Leipzigis ilmunud saksakeelne õpik „Finnisch-ugrische Sprachwissenschaft” (1910, 2. trükk „Zweite, verbesserte Auflage” Berliinis W. de Gruyteri kirjastusel 1922).
Märkimata ei saa jätta ka seda, et ungari koolijütsid õppisid lugema ja tundma emakeele grammatikat Szinnyei kooliõpikute järgi: tema koostatud ungari lugemikud I-III klassile ilmusid 1887-1908 ja süstemaatiline ungari grammatika 1888-1907 11 trükis, ungari grammatika lauseõpetuse põhjal koguni 14 trükis 1884-1908. Ta koostas ka kava, mida peaksid teadma soome-ugri alalt kooliõpetajad ja kuidas seda õpetada.
Emil Nestor Setälä (27. 02. 1864 Kokemäki – 8. 02. 1935 Helsinki) oli soomlasest keele- ja rahvaluuleteadlane ja poliitik, Helsingi ülikooli soome keele ja kirjanduse professor 1893–1929, Turu ülikooli kantsler 1926-1935 ja aastast 1930 ta enda rajatud uurimisasutuse Suomen suku juhataja.
Setäläst kujunes mees, kes määratles aastakümneteks Soome keeleteaduse tegevuskava ja lähenemismeetodi. Setälä püsivaimad teaduslikud teened on suhteliselt usaldusväärse pildi andmine soome-ugri konsonandistiku häälikusuhetest läänemeresoome ja teistes soome-ugri keeltes. Setälä tegutses ka viies Soome valitsuses haridusministrina ja mõjutas mitme noore vabariigi seaduse loomist, 1917 oli kolm kuud peaministri kohusetäitja (nn. Setälän tynkäsenaatti – Setälä könt-senat). Järgmise, Svinhufvudi senati liikmena kirjutas Setälä Soome iseseisvusmanifesti teksti.
Setälä avaldas vaid 16-aastaselt Hämeenlinna lütseumi õpilasena soome keele lauseõpetuse „Suomen kielen lauseoppi” (1880), mis oli kooliõpikuna kasutusel aastakümneid kuni 1900-ndate aastate teise pooleni, samuti nagu ka hiljem kirjutatud soome keele õpik „Suomen kielen oppikirja”.
Setälä lõpetas 1885 Helsingi ülikooli filosoofia kandidaadina, saades laudaturi soome, ladina ja sanskriti keelest ning võrdlevast keeleteadusest. Väitekiri soome-ugri keelte kõneviiside ja aegade moodustamise ajaloost „Zur Geschichte der Tempus und Modusbildungen in den finnisch-ugrischen Sprache” valmis 1886. 1888–1890 tegi Setälä mitu uurimisreisi liivlaste, vepslaste ja vadjalaste juurde, kogudes materjali läänemeresoome keelte võrdleva häälikuloo jaoks.
August Ahlqvisti surmaga vakantseks jäänud Helsingi ülikooli soome keele professori kohale kandideeris nii Setälä kui ka ta õpetaja Arvid Genetz. 1893 jagati soome keele professuur jagati kaheks: Genetz sai fennougristika professoriks ja Setälä soome keele professoriks. Ta hakkas esimesena ülikooli konsistooriumi istungeil kasutama rootsi keele asemel soome keelt. 1890-1891 kirjutas ta ulatusliku, teedrajava töö läänemeresoome keelte konsonantide häälikuloost „Yhteissuomalainen äännehistoria I-II. Konsonantit”, millest kujunes mall läänemeresoome keelt häälikulugude koostamiseks. 1896 kavandatud ulatuslik soome ja soome-ugri keelte kogumise ja publitseerimise kava on suures osas teostunud: soome murrete sõnaraamatu, vana kirjakeele sõnaraamatu, soome kaasaegse keele sõnaraamatu, soome etümoloogilise sõnaraamatu ja karjala keele sõnaraamatu koostamise ja avaldamise ettepaneku tegi Setälä. See kava oli eeskujuks ka eestlastele.
Folkloristikatöödest olid olulisemad „Kullervo-Hamlet” (1904-11), „Väinämöinen ja Joukahainen”, 1913) ja „Sammon arvoitus” ( “Sampo mõistatus”, 1932). Nendes asus ta seisukohale, et Kalevala tegelased ei olnud reaalsed inimesed, sest puuduvad tõendid Väinämöise, Ilmarise, Louhi ja teiste elu kohta. Sampo mõistatuse lahendas ta Põhjanaela ja ilmasamba abil.
Eaka mehena pöördus Setälä tagasi poliitikasse: ta oli haridusminister 1925 ja välisminister 1925-1926. 1927-1930 oli ta Soome suursaadik Kopenhaagenis ja Budapestis.
Soome humanitaarelu juhina oli E.N. Setälä väga autoriteetne, aga ka autoritaarne.
Vassili Lõtkin (27.12.1895 Tentjukovo – 27.08.1981 Moskva, Василий Ильич Лыткин, komi Илля Вась) oli komi keeleteadlane ja luuletaja.
Pärast osalemist Esimeses maailmasõjas ja kodusõjas lõpetas ta 1925 Moskva ülikooli keeleteaduskonna ja hiljem samas aspirantuuri. Üliandeka noorena sai ta kaheaastase teadusliku komandeeringu Soome, Saksamaale ja Ungarisse. 1927. aastal kaitses Budapestis Kuninglikus Péter Pázmány Ülikoolis filosoofiadoktori kraadi. Lõtkin oli Moskva ülikooli dotsent 1930–1933 ja alates 1932 ka Komi pedagoogilise instituudi õppejõud. Edukas karjäär katkes äkiliselt: 1933. aastal Vassili Lõtkin vahistati nn. SOFINi protsessi raames ja teda karistati üheksa-aastase vabaduskaotusega Kaug-Ida vangilaagris.
Pärast viit aastat vangistust vabastati Lõtkin ilma õiguseta pöörduda kodukanti. Ta sai töökoha 1939 Tškalovis (tänapäeval Orenburg) pedagoogilises instituudis keeleteaduse kateedri juhatajana ja Rjazanis pedagoogilise instituudi vene keele kateedri juhatajana. 1956. aastal ta rehabiliteeriti täielikult ja sai loa elada ja töötada Moskvas. Alates 1959 kuni pensionini 1972 töötas ta NSV Liidu Teaduste Akadeemia Keeleteaduse Instituudis, kus juhatas alates 1962 soome-ugri keelte sektorit.
Lõtkini uurimisteemad lähtusid kõik ta emakeelest, komi keelest. Kõige olulisemaks oli 1946 filoloogiadoktori kraadiga pärjatud „Древнепермский язык и историческая грамматика” (“Muinaspermi keel ja ajalooline grammatika”). Teatavasti on 1372 Komimaa piiskopi Permi Stefani loodud vanapermi kirjas ehk anburis kirjutatud tekstid vanimaid soome-ugri tekste. Permistika põhiteosteks võib pidada ka „Древнепермский язык: чтение текстов, грамматика, словарь” (1952), „Исторический вокализм пермских языков” (1964), „Краткий этимологический словарь коми языка” (1970, koos J. Guljajeviga).Vassili Lõtkin oli juba nooruses komilaste poolt armastatud kirjanik, esimene luuletus ilmus tal 1918. Kirjanikunime Илля Вась all kirjutas ta poeeme, värssmuinasjutte ja lasteluulet. Ühtekokku on talt ilmunud 13 luulekogu, kõige olulisem neist „Кывбуръяс” (“Luuletused”, 1929). Komi keelde on ta tõlkinud Sándor Petőfi, Aleksandr Puškini, Fjodor Tjuttševi, Vladimir Majakovski jt. luulet. Kavandatud „Kalevala” tõlkest valmis tal vaid väike osa.
Wolfgang Steinitz (28. 02. 1905 Breslau – 21. 04. 1967 (Ost)-Berlin) oli põlisest juudi haritlaste perekonnast pärit Saksa lingvist, folklorist ja poliitik.
Berliini ülikoolis õppis ta soome-ugri keeli, soomeugrilaste rahvaluulet ja etnograafiat. Pärast ülikooli lõpetamist avanes talle võimalus stipendiaadina Soomes ja Eestis edasi õppida. Tartu aega 1930- 1931 on ta nimetanud oma elu kõige õnnelikumaks ajaks. Ta sõbrunes Paul Aristega, see suhe kestis kuni surmani. Eesti perioodil tõlkis W. Steinitz saksa keelde Ilmari Mannise uurimuse Eesti ainelisest kultuurist „Die Sachkultur Estlands”.
Eestist kodumaale tagasi siirdunud, hakkas W. Steinitz tööle Berliini ülikoolis ungari instituudis. Aprillis 1933 kaotas ta aga töökoha ja pidi 1934 juudina ja veendunud kommunistina terrori eest põgenema. Soome jõudnud, sai ta soomlastelt soovituse minna tööle Leningradi Põhja Rahvaste Instituuti, kuhu vajati soome-ugri keelte eriteadlast. Steinitzi doktoriväitekiri parallelismist karjala rahvaluules „Parallelismus in der Finnisch-Karelischen Volkdichtung: Untersucht an den Liedern des Karelischen Sängers Arhippa Perttunen” oli just ilmunud mainekas sarjas Folklore Fellows Communications. Leningradi emigrandiaastad 1934-1937 andsid W. Steinitzile palju: ta süvenes õige põhjalikult oma üliõpilaste, tekkiva intelligentsi abil handi ja mõnel määral ka mansi keelesse, kogus neilt keelte kohta rikkalikult ainestikku ning ohtrasti hantide ja manside rahvaluulet, aga käis 1935 ka Siberis ekspeditsioonil. 1937. aastal õnnestus W. Steinitzil koos perekonnaga Leningradist stalinistliku terrori eest lahkuda. Algasid rasked aastad alul Eestis ja siis Rootsis. Vintsutustest hoolimata suutis W. Steinitz noil aastail avaldada teose handi rahvaluule vallast „Ostjakische Volksdichtung und Erzählungen” (I – Tartu, 1939; II – (Tartu-)Stockholm, 1941), handi keele lugemiku koos grammatika ja sõnastikuga, ülevaate mansi keele vokalismist ning soome-ugri keelte vokalismi ajaloo „Geschichte des finnisch-ugrischen Vokalismus” (Stockholm, 1944 ja Berliin, 1964). Soome-ugri vanima vokalismi selgitamisel lähtus ta obiugri keeltest, mis tema meelest olid kõige paremini säilitanud algse seisundi. Pärast sõja lõppu siirdus W. Steinitz 1946 tagasi kodumaale. Ta asus aktiivselt taastama teaduselu Ida-Saksamaal. Berliini Humboldti Ülikoolis loodi talle soome-ugri keelte professuur. Saksa Teaduste Akadeemias oli ta asepresidendina pikemat aega ka teadusliku töö korraldajaks. Saksa keele suure sõnaraamatu ja vene keele õpikute kõrval jõudis ta jätkata ka fennougristika-alast tööd. Obiugri keelte vokalismi käsitlesid „Geschichte des ostjakischen Vokalismus” (1950) ja „Geschichte des wogulischen Vokalismus” (1955). Viieteistvihikulise handi murde- ja etümoloogilise sõnaraamatu „Dialektologisches und etymologisches Wörterbuch der ostjakischen Sprache” (1966-1993) osadest jõudis ta trükituna näha vaid kahte esimest vihikut.
Erkki Itkonen (26. 04. 1913 Inari – 28. 05. 1992 Helsinki) oli Soome akadeemik, rahvusvaheliselt tunnustatumaid soome-ugri keelte uurijaid, XX sajandi märkimisväärsemaid fennougriste.
Teadlaskarjääri alustas ta saami keelte uurijana, doktoriväitekiri 1939 käsitles idasaami vokalismi. Aastail 1986–1991 ilmus Itkose töö tulemusena neljaköiteline inarisaami sõnaraamat „Inarilappisches Wörterbuch”: Soomes vaid mõnesaja inimese kõneldav keel on selle 1548-leheküljelise sõnaraamatuga tõusnud üheks maailma paremini dokumenteeritud vähemuskeeleks.
Itkonen töötas Helsingi ülikooli fennougristika professorina 1950–1963. 1964–1983 oli ta Soome Akadeemia liige. Tema eriliseks uurimishuviks oli häälikulugu. Tänapäevane arusaam soome-ugri keelte vahelistest häälikusuhetest ja nende arengust põhineb peamiselt Itkose ja ta õpilaste Pekka Sammallahti, Juha Janhuse jt. uurimustel. Samuti on Itkose töö tulemuseks saami keelte ja läänemeresoome keelte vaheliste suhete detailne selgitus.
Itkonen oli seitsmeosalise, ühtekokku 2 293-leheküljelise soome etümoloogilise sõnaraamatu „Suomen kielen etymologinen sanakirja” (1955-1981) peatoimetaja, samuti alustas ta järgmise põlvkonna etümoloogilise sõnaraamatu „Suomen sanojen alkuperä” toimetamise. Pikka aega oli ta lehe „Sápmelaš” lehe toimetaja (1934–1950) ja Suomalais-Ugrilainen Seura esimees (1969-1978).
Paul Ariste (03. 02. 1905 Rääbise – 02. 02. 1990 Tallinn) oli eesti keeleteadlane, Eesti Teaduste Akadeemia liige (1954).
Aastail 1925-1929 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt, soome-ugri keeli, rahvaluulet ja germanistikat. Õpingute kõrval ja hiljem töötas Ariste Eesti Rahva Muuseumi Arhiivraamatukogus (1925-27) ja Eesti Rahvaluule Arhiivis (1927-31).
Paul Ariste omandas 1931. aastal magistrikraadi. Aastail 1931-33 oli ta Tartu ülikooli stipendiaat Helsingi, Uppsala ja Hamburgi ülikoolis, 1933. aastast õppejõud Tartu ülikoolis. Ariste kaitses 1939. aastal doktoriväitekirja “Hiiu murrete häälikud”. Ta oli aastail 1946-77 TRÜ soome-ugri keelte kateedri juhataja, professor (1949), ENSV TA akadeemik (1954). Tunnustustiitleid on raske isegi kokku lugeda: Eesti NSV teeneline teadlane (1965), Ungari TA auliige (1966), Soome TA välisliige (1969), Helsingi ülikooli audoktor (1969), Szegedi ülikooli audoktor (1971), Tampere ülikooli audoktor (1975), Läti Ülikooli audoktor (1989), Soome Akadeemia välisliige (1980) jpt.
Tartu ülikoolis õpetas Paul Ariste mitmeid soome-ugri keeli, fennougristikat, üldkeeleteadust, soome, rootsi, läti, alamsaksa ja esperanto keelt. Tema vahetu suhe üliõpilastega oli legendaarne.
Paul Ariste oli ka väljapaistev teaduse korraldaja, tema juhitav Tartu Riikliku Ülikooli soome-ugri keelte kateeder muutus tollase NSV Liidu soome-ugri rahvaste jaoks keskseks tunnustatud õppeasutuseks. Sisuliselt rajas ta eesti fennougristika koolkonna, kelle initsiatiivil spetsialiseerusid mitmed meie keeleteadlased soome-ugri keeltele. Paul Ariste innustusel tulid Tartu Ülikooli aspirantuuri ning kaitsesid teaduste kandidaadi või doktoriväitekirja pea sadakond Venemaa Föderatsioonis elavat soome-ugri rahvaste keeleteadlast. Ise juhendas Ariste umbes 60 väitekirja ja oli oponendiks enam kui 150 väitekirja kaitsmisel.
Lisaks ülikooliprofessori tööle oli ta aastail 1957-60 ENSV TA Keele ja kirjanduse Instituudi soome-ugri keelte sektori juhataja, 1965. aastal asutas Ariste ajakirja „Советское финно-угрoведение” (praegune „Linguistica Uralica” ), mille peatoimetajaks oli kuni surmani. Paul Ariste oli 1960. aastal üks rahvusvaheliste fennougristide kongresside algatajaid ning Tallinnas toimunud III rahvusvahelise fennougristide kongressi (1970) president.
Paul Ariste keeleline armastus oli vadja keel, mida ta kuulis esmakordselt Darja Lehtilt 1924. a. Tallinnas muuseumipeol. 1942. aastal osales Ariste Tartu Ülikooli poolt vadjalaste asualale korraldatud ekspeditsioonis. Oma peamise uurimisala, vadja keele ja rahvakultuuri kohta on ta kogunud rohkelt ainestikku. Käsikirjalised ülestähendused on koondatud „Vadja etnoloogiat” mappidesse, mis sisaldavad kokku 5662 lehekülge.
Olulisemaid teoseid: “Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles” (1933), “Hiiu murrete häälikud” (1939), “Rootsi-eesti sõnaraamat” (1939, koos P. Wieselgreni ja G. Suitsuga, Uppsala, 1976), “Eesti keele foneetika” (1953, 1981-82), “Vadja keele grammatika” (1948, inglise keeles, Bloomington, 1968), “Vadja rahvakalender” (1969), “Ferdinand Johann Wiedemann” (1973), “Vadjalane kätkist kalmuni” (1974), “Vadja muistendeid” (1977), “Vadja mõistatusi” (1979) jne. Kokku kirjutas Paul Aritse üle 1300 teadusliku artikli.
Paul Ariste panus soome-ugri keeleteadusesse ja soome-ugri rahvaste koostöö arendamisesse on hindamatu. Tema osa soome-ugri rahvaste rahvusliku humanitaarintelligentsi kujunemises on väga suur. Tänu Paul Aristele kujunes Eestist ja eestlastest positiivne kuvand Venemaal elavate soome-ugri rahvaste seas, omamoodi eeskuju. Nii mõnedki Paul Ariste õpilastest asusid 1980ndate lõpus soome-ugri rahvuslike liikumiste etteotsa ja tõstatasid rahvusprobleemid oma maal. Paul Ariste mõjul asusid 1990ndatel aastatel Eesti Vabariigi kõrgkoolidesse õppima sajad soome-ugri rahvaste üliõpilased, kes praegu seisavad oma rahvaste keele ja kultuuri püsimise eest.