Andres Heinapuu 70
16. märtsil on juubelisünnipäev Andres Heinapuul, kes on Fenno-Ugria Asutuse (1991) taasasutajaid.
Andres Heinapuu on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti keele filoloogia erialal, töötanud bibliograafina Rahvusraamatukogus ja konsultandina Eesti Teatriliidus. Aastail 1992-1995 oli ta Riigikogu liige.
Andres Heinapuul on olnud mitu kirge, nii bibliograafia, poliitika kui ka teatrikriitika. Suurim kirgedest aga on olnud huvi hõimurahvaste vastu. Sellest huvist lähtuvalt on Andres olnud Eesti-Saami Ühenduse (1988) ja Eesti Uurali Seltsi (1989) üks asutajatest. 1993. aastal pani ta aluse Soome-Ugri Rahvaste Infokeskusele, mille juhatajana ta töötas kuni 2006. aastani.
Andres Heinapuu pole olnud lihtsalt üks asutajatest, ta on olnud jõu ja nõuga abiks nii organisatsioonide põhikirjade kirjutamisel kui ka organisatsioonide juhtimisel. Pikka aega on ta olnud pea kõigi eelpool nimetatud organisatsioonide juhatuse liige. Lisaks on tema tegevusel olnud rahvusvahelist mõõtu, sest algusest ehk siis 1993. aastast kuni 2021. aastani oli ta eestlaste esindaja Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitees. 2004. aastal aga oli ta Tallinnas toimunud soome-ugri rahvaste 4. maailmakongressi peakorraldaja.
Tänu Andrese tegusale toimetamisele ilmusid pikka aega nii vene- kui inglisekeelne infobülletään „Soome-ugri kontaktid“, samuti Fenno-Ugria Asutuse infoleht, mille peatoimetaja ta oli. Väärib märkimist, et Andrese sulest on pärit hulk soome-ugri rahvaid, nende kultuuri ja olukorda tutvustavaid artiklid meie perioodikas. Teda on huvitanud soome-ugri rahvaste seas toimuvad poliitilised protsessid, aga eriti soome-ugri rahvaste teatrielu. Aastaid kuulus ta soome-ugri rahvaste teatrifestivalide žüriisse, aga ta on olnud ka teatrifestivali üks peamisi korraldajaid.
Andres on pidanud väga tähtsaks soome-ugri rahvaste toetamist, samas rõhutades, et me peame olema neile võrdseteks kultuuripartneriteks, mitte vanemaks vennaks. Kuidas aga väärtustada soome-ugri rahvaste kultuuri – võtta kasutusele iidne ja oma, kuid kasutada tänapäevaseid tehnoloogiaid või modernse kultuuri ilminguid? Sellest arutelust tulenevalt oli ta üks etnofuturismi manifesti väljatöötajaid ja mitmete etnofutu konverentside peamisi korraldajaid 1990ndail aastail.
Viimastel aastatel on ta tahtnud kuidagi pisendada oma osa soome-ugri liikumises, kirjutades näiteks 2022. aastal ERR-portaalis avaldatud arvamusele oma tiitliks – Uurali rahvaste vabatahtlik sulane. Tegelikult on Andrese teened soome-ugri rahvaste liikumises vägagi suured ja „küntud“ vaod sügavad. Praegugi jätkab ta „kündmist“, korrastades Fenno-Ugria Asutuse raamatukogu ja pidades Taara- ja Maausuliste Maavalla Koja kirjutaja ametit.
Palju, palju õnne ja tervist!
Fenno-Ugria Asutus