Akadeemik Paul Ariste 120
Tulevane keeleteadlane, fennougrist Paul Ariste (aastani 1927 Paul Berg) sündis 3. veebruaril 1905. aastal Tartumaal Torma vallas Rääbise mõisa sepa pojana. Lõpetas Tõikvere algkooli ja 1925. aastal Tallinna Poeglaste Humanitaargümnaasiumi. Aastail 1925-1929 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja germanistikat. Õpingute kõrval ja hiljem töötas Ariste Eesti Rahva Muuseumi Arhiivraamatukogus (1925-27) ja Eesti Rahvaluule Arhiivis (1927-31).
Paul Ariste omandas 1931. aastal magistrikraadi. Aastail 1931-33 oli ta Tartu ülikooli stipendiaat Helsingi, Uppsala ja Hamburgi ülikoolis, 1933. aastast õppejõud Tartu ülikoolis. Ariste kaitses 1939. aastal doktoriväitekirja “Hiiu murrete häälikud” ja sai filoloogiadoktoriks. Oli aastail 1946-77 TRÜ soome-ugri keelte kateedri juhataja, professor (1949), ENSV TA akadeemik (1954), Eesti NSV teeneline teadlane (1965), Ungari TA auliige (1966), Soome TA välisliige (1969), Helsingi ülikooli audoktor (1969), Szegedi ülikooli audoktor (1971), Tampere ülikooli audoktor (1975), Läti Ülikooli audoktor (1989), Soome Akadeemia välisliige (1980).
Ülikoolis õpetas Paul Ariste mitmeid soome-ugri keeli, fennougristikat, üldkeeleteadust, soome, rootsi, läti, alamsaksa ja esperanto keelt. Paul Ariste oli väljapaistev teaduse organisaator, tema juhitav Tartu Ülikooli soome-ugri keelte kateeder muutus soome-ugri rahvaste jaoks keskseks tunnustatud õppeasutuseks. Sisuliselt rajas ta eesti fennougristika koolkonna, kelle initsiatiivil spetsialiseerusid mitmed meie keeleteadlased soome-ugri keeltele. Paul Ariste Initsiatiivil tulid Tartu Ülikooli aspirantuuri ning kaitsesid teaduste kandidaadi või doktoriväitekirja pea sadakond Venemaa Föderatsioonis elavat soome-ugri rahvaste keeleteadlast. Ise juhendas Ariste 60 doktoriväitekirja ja oli oponendiks enam kui 150 väitekirja kaitsmisel.
Lisaks tööle ülikoolis oli ta aastail 1957-60 ENSV TA Keele ja kirjanduse Instituudi soome-ugri keelte sektori juhataja, aastast 1955 Emakeele Seltsi aastaraamatu toimetuskolleegiumi esimees. 1965. aastal asutas Ariste ajakirja “Sovetskoje fenno-ugrivedenje”(praegune “Linguistica Uralica” ), mille peatoimetajaks oli kuni surmani. Paul Ariste oli 1960. aastal üks rahvusvaheliste fennougristide kongresside algatajaid ning Tallinnas toimunud III rahvusvahelise fennougristide kongressi (1970) president; aastast 1971 Nõukogude Fennougristide Komitee esimees, 1980. aastast Rahvusvahelise Fennougristikakomitee esimees.
1942. aastal oli Ariste Tartu Ülikooli poolt vadjalaste asualale korraldatud ekspeditsiooni koosseisus, ilmselt siis tekkiski tal sügavam huvi vadja keele vastu. Oma peamise uurimisala, vadja keele ja rahvakultuuri kohta on ta kogunud rohkelt ainestikku. Lisaks on Ariste uurinud ka liivi, isuri, karjala ja vepsa keelt, läänemeresoome keelte võrdlevat grammatikat ja kontakte teiste keeltega. Tema sulest on ilmunud kirjutisi mustlaskeele (“Romenge Paramiði”, Tartu, 1938), jidiši, esperanto ja ka rahvaluule kohta. Ariste võttis osa ENSV vabariikliku preemia saanud teose “Eesti rahva etnilisest ajaloost” (1956) koostamisest. Ta on avaldanud ülevaateid “Kalevipoja” uurimisest ja tõlgetest, Armeenia kirjandusklassikust H. Abovjanist jms. Lisaks on Paul Ariste algatanud eesti foneetikateaduse ning uurinud eesti sõnavara päritolu (alamsaksa, rootsi jm laene), murdeid ja vanemat kirjakeelt.
Olulisemaid teoseid: “Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles” (1933), “Hiiu murrete häälikud” (1939), “Rootsi-eesti sõnaraamat” (1939, koos P. Wieselgreni ja G. Suitsuga, Uppsala, 1976), “Eesti keele foneetika” (1953, 1981-82), “Vadja keele grammatika” (1948, inglise keeles, Bloomington, 1968), “Vadja rahvakalender” (1969), “Ferdinand Johann Wiedemann” (1973), “Vadjalane kätkist kalmuni” (1974), “Vadja muistendeid” (1977), “Vadja mõistatusi” (1979) jne. Kokku kirjutas Paul Aritse üle 1300 teadusliku artikli.
Paul Ariste oli polüglott. Keelehuvilisena asus ta veel koolis käies õppima esperanto keelt. Tema esimene publikatsioon oligi 1921. aastal ilmunud esperantokeelne artikkel liivlastest “La livoj”. On arvatud, et Paul Ariste oskas 40 keelt: 18 keeles oskas ta rääkida, 17 keeles lugeda ja kirjutada.
Paul Ariste panus soome-ugri keeleteadusesse ja soome-ugri rahvaste koostöö arendamisesse on hindamatu. Tema osa soome-ugri rahvaste rahvusliku humanitaarintelligentsi kujunemises on väga suur. Tänu Paul Aristele kujunes Eestist ja eestlastest positiivne kuvand Venemaal elavate soome-ugri rahvaste seas, omamoodi eeskuju. Nii mõnedki Paul Ariste õpilastest asusid 1980ndate lõpus soome-ugri rahvuslike liikumiste etteotsa ja tõstatasid rahvusprobleemid oma maal. Paul Ariste mõjul asusid 1990ndatel aastatel Eesti Vabariigi kõrgkoolidesse õppima sajad soome-ugri rahvaste üliõpilased, kes praegu seisavad oma rahvaste keele ja kultuuri püsimise eest.
Paul Ariste suri 2. veebruaril 1990 Tartus.
