Ungarlased otsisid 1950ndatel-1970ndatel sugulust mari muusikast

1950-ndate teises pooles lähetas kuulus ungari helilooja Zoltán Kodály (1882-1967) oma õpilase László  Vikári (1929-1917) ekspeditsioonile Marimaale, temaga kaasas oli keeleteadlane, mari keelt valdav Gábor Bereczki (1928-2012). Esimene teadlaste ekspeditsioon tollasesse Mari ANSV-sse toimus 1958. aastal. Kokku korraldasid teadlased kuus ekspeditsiooni, neist viimane toimus 1979. aastal. Teadlased lindistasid sadu mäe-, niidu- ja idamari laule.

Esimesed välitöödel lindistatud materjalid tekitasid Zoltán Kodálys suurema loomingulise palangu ning 1961. aastal valmis heliloojal mari rahvalaulude kogumik “Öt hegyi-mari népdal”  (“Viis mäemari rahvalaulu”, mille tekstid tõlkis ungari keelde Képes Géza (1909-1989).

Selle pikaajalise töö kulminatsiooniks oli teedrajav antoloogia „Cheremis Folksongs“ („Tšeremissi rahvalaulud“, 1971). Vikár ja Berecki avaldasid raamatu Budapestis 1971. aastal. Hiljem andis Hungarotoni plaadifirma välja rea arhiivhelisalvestisi, mis on nüüd saadaval YouTube’is. Ungari teadlased täheldasid traditsioonilise mari muusika silmapaistvat kvaliteeti. Tänapäeval kõlavad sugulaskeeled harjumatule ungari kõrvale võõralt ja arusaamatult, aga näiteks mäemari meloodias tajuvat autorite arvates ungarlase kõrv koheselt lähedust. Ühised jooned ilmnevat pentatoonilisel heliredelil ja fraaside kvinti iseloomulikus vahetuses. Meloodiat korratakse astme võrra madalamal, luues kultuuride vahel sügava sisemise ühtsuse tunde, leiavad autorid. Samal ajal on mäemari laulud autorite arvates paindlikumad, poeetilisemad ja tunduvad olevat “läbi imbunud Volga paremalt kaldalt puhuvast tuulest”.

Raamatu autorid leiavad, et Kodály säilitas tundlikult mari autentse laulmise loomuliku iseloomu, avades tsükli esimese laulu b-moll helistikus ja 5/4 taktimõõdus, klaver juhib õrnalt bassijoont ja kasvavad dissonantsid rõhutavad meloodia kurbust ja lahendamata emotsionaalset valu. Tsükli viiest laulust on ainult üks esitatud liikuvas tempos. Kõik teised numbrid on läbi imbunud kontsentreeritud kurbusest ja sügavast emotsioonist. Meloodiad peegeldavad raamatu autorite arvates rahva sajandite pikkust ajalugu, mida rahvalaulikud on hoolikalt säilitanud. Ungari muusikateadlased on ka mõelnud selle melanhoolia päritolu üle: võib-olla ühendab just see maailmavaade paljusid sugulasrahvaid –soome-ugri rahvaid, märgib muusikateadlane Máté Hollós. Säilinud salvestised ja antoloogiad on tema hinnangul elavaks sillaks ungarlaste ja maride kultuuride vahel.