Permikomi kirjandusklassik Andrei Zubov – 125

Kudõmkaris permikomi rahvuskeskuses toimus 16. novembril kirjandusõhtu Komi-rõt, millega tähistati komi kirjandusklassiku Andrei Zubovi 125. sünniaastapäeva. Kirjandusõhtul meenutati teda kui permikomi kirjanduse alusepanijat, luuletajat ja kirjanikku, tõlkijat, esimeste permikomikeelsete õpikute autorit ja pedagoogi. Loeti ette Zubovi jutustusi, etendati tema näitemäng ja esitati laule.

Andrei Zubov sündis 1899. aastal Verh-Inva külas kirjaoskamatute talupoegade perekonnas, kes väga soovisid, et pojast saaks õpetlane. Poeg oligi andekas, kuid õpingud venisid perekonna vaesuse tõttu. 1916. aastal asus ta tööle Kudõmkari sidekeskusesse, võttis osa kodusõjast, alguses Koltšaki poolel, hiljem punaarmees. 1922. aastal demobiliseerus ja asus õppima Sõktõvkari.  Aasta hiljem aga töötas nii Kudõmkari rajoonikomitees kui ka kooliõpetajana. Ta tegeles kirjaoskamatuse likvideerimisega, sest 1920ndatel aastatel oli üle 90% piirkonna elanikest kirjaoskamatud, samuti võttis osa 1922. aastal Kudõmkaris asutatud permikomide rahvusintelligentsi koondavast kirjandusringist. Permi-Komi rahvusringkonna peamise asutaja Feodor Tarakanovi mälestuste järgi: „Meie vestluste tavapärane teema neil pikkadel talveõhtutel oli komi keel ja meie kodukool. Arutasime, kust alustada. Emakeele vastaseid oli vaja veenda, et permikomi keel on koolis õpetamiseks üsna sobiv ja ilma selleta pole võimalik korraldada rahvaharidust. Emakeel pidi saama võimsaks vahendiks kultuurilise ja rahvusliku taaselustamise nimel. Lõpuks hakkasime ise oma keeles looma, hakkasime kirjutama lugusid, luuletusi ja laule.

Andrei Zubov aga hakkas lisaks kirjutamisele korraldama komi õhtuid  (Komi-rõttez), mis toimusid permikomi keeles ja konsolideerisid permikomisid. Õhtud toimusid enamasti koolides, kus kogunesid nii õpilased kui õpetajad, õhtutel peeti loenguid, loeti luuletusi, esitati näitemänge ja lauldi. Andreil võttis neist aktiivselt ise osa, eriti meeldis talle laulmine. Tal oli hea ulatusega hääl, mis võimaldas esitada ka väga keerukaid laulupartiisid ning paljud soovitasid tal omandada hoopis kõrgem muusikaline haridus.

Samal ajal aga tegeles Zubov permikomi kirjakeele väljatöötamisega, koostas grammatikat ja arendas sõnavara.  Esimesed tema luuletused ilmusid 1923. aastal Komi ANSV ajakirjades. 1923. aastal tuli ta töölt ära ja jätkas õpinguid Permi ülikooli pedagoogika osakonnas. Samal ajal juhtis ta Permis lastekodu, õpetas erinevates koolides ja jätkas tööd kooliõpikutega. 1925. aastal ilmusid Moskvas õpikud „Vil olan“ – „Uus elu“ ja «Lõddisnõ velötšan“ – „Ülesannete kogu“. Permi ülikooli lõpetas ta keemia- ja loodusõpetuse õpetaja erialal ning ta asus 1927. aastal tööle Kudõmkari pedagoogilisse tehnikumi. Tehnikumis töötas ta permikomi keele ja loodusõpetuse õpetajana, samal ajal jätkas õpikute koostamist: 1928. aastal ilmus „Komi grammatika“ I osa, 1930. aastal 3. klassi õpik „Vilj olan“ – „Uus elu“, 1931. ja 1934. aastal venekeelsed raamatud „Permikomi grammatika alused“, 1932. aastal 5. klassi loodusõpetuse õpik „Priroda tödmötan kniga“, 1933. aastal permikomi keele õpik keskkoolile.

Zubov on kirjutanud: „Esimene permikomikeelne raamat ilmus 1922. aastal. Praeguseni aga pole grammatikat, mis seob ka kätetu lugeja. Ma pole teadlane. Lingvistikat tunnen pinnapealselt. Kirjutasin, saagu, mis saab. Võibolla aga keegi loeb, saab aru ja teeb paremaks minu tehtud töö.”

Septembris 1934 astus Andrei Zubov Permi bioloogiauuringute instituudi aspirantuuri, kust ta peagi suunati ümber Mitšurini-nimelisse uurimisinstituuti Mitšurinskis. Pärast sealsete agronoomide ja puuviljakasvatajate täiendõppe kursuste läbimist töötas Zubov uuel erialal üle aasta. Tema eestvedamisel asutati 1935. aastal viljapuude puukool, mis sai tuntuks kogu Venemaal. 1936. aastal ilmus permikomi keeles Zubovi  “Puuviljakasvatus”. Samal ajal jätkas  Andrei tööd permikomi kirjandusmaastikul.

Tema abikaasa Valentina on meenutanud:  „Olles koolis tööpäeva lõpetanud, puhkas ta tavaliselt kella 22ni ja seejärel istus öösel kella kahe-kolmeni, et tegeleda loominguga. 1929. aastal ilmus tema luule- ja poeemikogu “Önja” (“Midagi”). 1933. aastal avaldati eraldi raamatuna luuletus “Vil tui võlot” (“Uuel teel”). Kudõmkaris avaldati 1935. aastal  “Muinasjutud” – komi-permjaki rahvaluule, mille Zubov oli kokku kogunud.”

1935. aastal valmib Zubovil esimene permikomide rahvuskeelne näidend „Pemõt oij põrijöt“ („Läbi pimeduse“).   Lisaks tegeles ta kõikidel neil aastatel tõlkimisega permikomi keelde, kokku ilmus aastail 1928-1936 kaheksa tõlkeraamatut.

16. augustil 1937 arreteeris NKVD Andrei Zubovi. Teda süüdistati selles, et oli väidetavalt “üks aktiivsetest osalejatest ja ideoloogidest kontrrevolutsioonilises natsionalistlikus organisatsioonis, mille eesmärk oli ühendada soome-ugri rahvusi, et eralduda NSV Liidust ja ühineda Soomega.” 7. septembril 1937 mõisteti Zubov surma koos vara konfiskeerimisega.  Kaasaegsed on meenutanud, et peale vahistamist põletati tema raamatud ja õpikud  kohe maja ees.

Andrei Zubov rehabiliteeriti 1956. aastal.  Sugulaste ja sõprade mälestuste järgi oli ta väga elav, siiras ja loominguliselt mitmekülgne inimene. Luuletaja ja pärimuse koguja, komi keele grammatika, lugemiku, matemaatika ja loodusõpetuse õpikute, puuviljakasvatuse juhendi ja muinasjutukogu autor, kirjanduse ja loodusloo õpetaja, teadusbüroo töötaja, aspirant Mitšurini-nimelises uurimisinstituudis ning piirkonna maavalitsuse agronoom-puuviljakasvataja. Kõikjal arendas ta hoogsalt tegevust, oli edukas ning tal jätkus kõigeks aega ja energiat. Andrei Zubov oli NSV Liidu Kirjanike Liidu liige, teda peetakse õigusega üheks permikomi kirjanduse rajajaks. Praegu on teada kolmkümmend tema autoriraamatut, lisaks on ilmunud üle kümne raamatu, mille kaasautor ta oli. Võimalik, et raamatuid võis olla rohkemgi, sest peale rehabiliteerimist tema raamatud hävitati — mõned lõplikult.