Vene Föderatsioonis toimus Karjala 10.kongress

Karjala 10. kongress toimus 20.-21. septembrini Petroskoi (Petrozavodsk) hotellis Piter Inn. Kongressist võttis osa 150 inimest, nende seas 66 delegaati vabariigi kõigist rajoonidest, lisaks külalised vabariigi võimuorganitest, aga ka Peterburist ning Tveri ja Leningradi oblastitest.

Kongressi korraldamisesse oli haaratud vabariigi juhtkond. Lisaks neile osales sõnavõtuga Venemaa föderatsiooninõukogu senaator, Soome-Ugri Rahvaste Assotsiatsiooni (AFUN) president Pjotr Tultajev.

Karjala vabariigi juht Artur Parfentšikov õnnitles karjalasi juubelikongressi puhul ja avaldas lootust, et kongress kujuneb väljapaistvaks ühiskondlikuks sündmuseks nii karjala rahva kui ka kogu vabariigi jaoks.

„Kuna kongress toimub väga vastutusrikkal  ja keerulisel ajal, määrab Venemaa arengu,  meie ja meie laste tuleviku, siis peab süvenema meie esivanemate ajalukku, kes pidid korduvalt seisma oma traditsioonide, kõlbeliste ja kultuuriliste väärtuste eest. Karjala on alati olnud Venemaa kaitse eelpost,  ajaloolaste arvates oli karjalaste esimene pealinn Kirjaži maa või Kirjaži asula, mida on nimetatud Kurkieki külaks ja mis elas üle palju vaenlase rüüsteretki. Siin läksid karjalased õigeusku ja sellest sai pöördepunkt karjalaste ajaloos, kes sidusid oma saatuse lahutamatult Venemaaga.  Karjalased on toetanud riigi presidendi otsust viia läbi spetsiaalne sõjaline operatsioon meie riigi kaitseks. Praegu on Karjalast taas saamas riigi põhjapoolse kaitse eelpost.”

Karjala juht märkis, et praegu on karjala keel elus tänu aktivistidele, mis on eriti tihedalt seotud külaeluga rahvusrajoonides. Sellepärast toetavad võimud aktiivselt põllumajandust: „Kui küla elab, siis ka karjala kultuur elab.” Lõpuks tegi Parfentšikov ettepaneku väljendada oma seisukohta, missugused külad peaks kandma vabariigi rahvuslike tugipunktide nimekirja. Samuti pidas ta vajalikuks, et delegaadid pööraksid tähelepanu karjalaste ristisusustamise 800. sünnipäeva tähistamisele. Pärast kõnet autasustas ta Karjala vabariigi rahvus- ja regionaalpoliitika osakonna juhatajat Jelena Migunovat medaliga „Teenete eest Karjala vabariigi ees“. Autasustati ka teisi kultuuri- ja ühiskonnategelasi.

Kongressi sisuline töö toimus kolmes sektsioonis:

I Karjalaste rahvuslikud territooriumid: olevik ja tulevik: maapiirkondade areng, keskkonnaküsimused ja loodusvarade kasutamine, külade osalemine kohalike omavalitsuste ja initsiatiivide toetamise programmides.

II Kaasaegne karjala perekond: Karjala perekonna hetkeseis, traditsioonid ja väärtused, keele säilitamise tavad perekonnas, traditsioonilised vaimsed väärtused, tervisliku eluviisi küsimused.

III Keel ja kultuur: rahvuskultuurilise hariduse küsimused, karjalakeelse trüki- ja elektroonilise meedia arendamine, kirjanduse väljaandmine, välise keelekeskkonna arendamine vabariigis, kultuuriasutuste tegevuse toetamine, ühiskondlike organisatsioonide projektialgatused keele ja kultuuri valdkonnas.

Kongressi delegaadid rääkisid ajalikirjanikele ning avaldasid ka sotsiaalvõrgustikes arvamusi, et teravaid küsimusi kerkis esile eelkõige sektsioonides:

Näiteks räägiti sellest, et Peterburi ärimehed tahavad rajada lüüdikarjalaste küladesse Tereki ja Munozero mäesuusakuurorti, mistõttu on need külad hävimisohus. Sealkandis aga on sündinud lüüdikarjala  etnograaf Roza Tarojeva (Nikolskaja), samuti dirigent ja karjala kooride asutaja, karjala laulude autor Ivan Ljovkin. Kasumihimus kommersandid tahtvat hävitada karjala kultuuri ja mälestust kuulsatest karjalastest. Veel kritiseeriti ametnikke, kes planeerivad vähendada karjalaste ainukese omakeelse ajalehe Oma Mua mahtu ja muuta leht taas mustvalgeks.

Kongressi toon oli kokkuvõttes vägagi mõõdukas, teravaid arutelusid ja kriitikat oli vähe, samuti esitatud resolutsiooniprojekt üldsõnaline. 

Resolutsioon

Pärast sektsioonides peetud ettekandeid asuti arutama resolutsiooni projekti, kuhu oli esitatud hulganisti ettepanekuid.  Eelkõige oleks võinud eeldada, et sinna läheb punkt karjalaste kuulutamisest Vene Föderatsiooni väikesearvuliseks põlisrahvaks, sest 2020. aasta rahvaloenduse järgi langes karjalaste arv Venemaa Fäderatsioonis 60 815lt 2010. aastal 32 422ni. Neist omakorda elab Karjalas 25 901 inimest. Karjala vabariik on esimene Venemaa Föderatsiooni subjekt, mille nimirahvas on muutunud arvuliselt väikesearvuliseks põlisrahvaks, nimelt Vene Föderatsiooni seadused loevad väiksesearvuliseks põlisrahvaks rahvast, keda on alla 50 tuhande.

Võimud ei soovinud seda arutelu, ega ka sellise punkti lisandumist resolutsiooni, samas osa delegaate seda soovis. Nende meelest võimaldaks see karjalastele riigipoolset kaitset ja õigust saada soodustusi seoses maa-, vee- ja metsaressursside kasutamisega. Valdava osa karjalaste meelest, keda toetasid ka riigiametnikud, tähendaks selline ettepanek signaali Karjala vabariigi likvideerimiseks ehk siis ühendamiseks teiste oblastitega, samuti võiks igaveseks sulguda küsimus karjala keelele kas ametliku- või riigikeele staatuse andmisest.

Resolutsiooni aga läks taas punkt karjala keelele riigikeele staatuse andmisest, mis siiani on jäänud täitmata sooviks ja seda juba alates 1991. aastast. Praegu, vastavalt vabariigi konstitutsiooni punktile 11 on Karjala vabariigi riigikeeleks vene keel. Vabariigis võib saada riigikeeleks ka mõni teine keel, kuid seda referendumi teel: referendumil aga vaevalt karjala keel riigikeele staatuse saaks, sest karjalasi on vabariigis 5 protsenti.  Veel ei lubata resolutsioonis karjala ajalehe Oma Mua mahu vähendamist ja tema muutmist must-valgeks —  mis on ka loomulik, sest ajalehe asutajaks oli kongress ise.

Veel võiks mainida resolutsiooni punkti, mis juhib tähelepanu karjalakeelsete kohanimede kasutamisele ja sellele, et neis tehakse hulganisti vigu. Resolutsioonis rõhutatakse, et on vaja jätkata emakeele õpetajate koolitamist, kuid arutelude käigus jäi välja märkus, et karjala keele õpetajate ettevalmistamine lõpetati ülikoolis. Samuti jäi välja punkt, mis kohustas haridusministeeriumi suurendama karjala keele tundide arvu nädalas kolmeni. Samas jällegi õnnestus resolutsiooni kirja panna punktid “keelepesade” toetamise vajalikkusest ja etnoloogilisest ekspertiisist. Viimane on vajalik, et kaitsta karjalaste asualasid tööstuse arendamise eest.

Kuhugi ei jõudnud arutelud  anda kongressile kui karjala rahvast esindavale organisatsioonile  juriidiline staatus, mis tähendas mitmete delegaatide meelest seda, et tegemist oli taas vaid kokkutulekuga. Kokkutulekuga, mida eelnevalt on otseselt rahastatud Karjala vabariigi rahvus- ja regionaalpoliitika ministeeriumi eelarvest, nüüd aga projektirahadest: kongress samas aga ei peaks olema projekt. Leiti, et nii kaua kui kongressil pole juriidilist staatust, nii kaua ei saa ka näidata seadusandlikku initsiatiivi, et kaitsta karjalaste keelt ja kultuuri — vastav staatus näiteks on komide esindusorganil. Praegu jäi nii, et resolutsioonis on kongress kuulutatud karjalaste legitiimseks esindusorganiks.

Valimised

Huvitav on see, et kongressi volikogu liikmete arv kasvas tunduvalt, nüüd on kongressi juhtorganis liikmeid koguni 35, ehk siis enam kui pooled delegaatidest. Volikogu juhatusse valiti üksteist inimest. Juhatuse esimeheks valiti Aunuse (Olonetsi) karjalaste aktivist Inga Gurilova, eelmine juht, vienakarjalane Raisa Samodajeva  uuesti ei kandideerinud. Esimehe kohale oli päris tõsine konkurss. Uus esimees tegi ettepaneku, et esimees võiks vahetuda igal aastal ja kongresside vahelisel ajal ehk siis 2026. aastal peab korraldama vahekonverentsi.

Et saada aimu, missugune on karjalaste olukord praegu, toome siin ära karjala  aktivisti, kongressi delegaadi Natalia Antonova mõtted ja kongressil peetud kõne.

“Kongress toimus väga keerulistes poliitilistes tingimustes ja paljud meist kogesid enda jaoks mitmesuguseid mõjutusi. Aga mul on isiklikult hea meel, et paljudes küsimustes suutsime meie, delegaadid, siiski keskenduda oma sisemistele probleemidele, viidates “sajandite jooksul kogunenud rahvatarkusele”.

Mida ma öelda tahan? Selleks, et resolutsioonis kirjutatu kuidagi ellu viidaks, on vaja töökohti ja spetsialiste. Kõigil tasanditel. Seadusandlikul ja täidesaatval tasandil. Karjala keele spetsialiste jääb kahjuks aga aasta-aastalt aina vähemaks ja juba pikemat  aega on võimalik täheldada, et karjala keele õppimine õppeasutustes kaob ja keeleõpetaja positsioon langeb ning õppeaine kantakse üle klassivälisesse tegevusse. Kongressil öeldi (viimaste aastate aruandest), et näiteks Karjala Vabariigi parlament ei tunne huvi karjalaste kongressi otsuse vastu ega nõustu karjala rahva kongressi nõukogu liikmete ettepanekutega kohtuda.

Mis aga toimub Karjala vabariigi karjala peredes? Sel teemal saan rääkida vaid enda tähelepanekute ja karjalaste kompaktse elukoha Vedlozero külas elamise, aga ka aktiivse suhtluse põhjal teistes piirkondades elavate karjalastega, samuti lapsepõlve mälestuste põhjal. Karjala perekond on muutunud ja muutub veelgi enam, nagu meie tänapäevane maailm. Kas sinna on jäänud midagi eelmise sajandi keskpaigas või lõpus elanud karjalastest? Jah, ilmselt, kuid see on muutunud peaaegu tundmatuseni. Uus sajand, uued tehnoloogiad, uus reaalsus on muutnud karjala perekondi. Kas tasub kaotatut kahetseda? Kui te lihtsalt kahetsete, siis pole karjalastel tulevikku. Olen kindel, et paljud uued asjad tulenevad vanast, seega on väga oluline tunda oma rahva ajalugu ja kultuuri. Suuremad teadmised aitavad luua peres motivatsiooni ja nn karjalast.

Mida võib maaperedes veel karjalapäraseks nimetada? Osalemine rahvuskultuuriüritustel, näiteks muinasjuttude, laulude ja kostüümide koguperefestivalil on pigem vaba aja, laste või teiste pereliikmete ühiskondliku töö valdkond. Seetõttu pole see kuidagi seotud perekondliku “karjalalikkusega”. Tegelikult osalevad sellistes tegevustes sageli mistahes rahvusest pered ja lapsed ning segarahvuselised pered. Karjalalikku perepilti nii ei toetata, kuid huvi ja teatud teadmised võivad siiski säilida. See toimubki linnakeskkonnas.

Maapered, laste kasvatamise kultuur, töö- ja toitumiskultuur on kõvasti muutunud. Kaasaegsed karjala lapsed söövad üldiselt vähem kala ja marju, eelistades kiirtoitu ja poolfabrikaate – kõike, mis valmib kiiresti ja maitseb magusalt. Traditsiooniline toit põhjustab sageli toiduallergiat (näiteks piimatooted või kala). Põllutöö on märgatavalt kadunud ja üha sagedamini võib kuulda: poest on odavam osta. Näiteks Vedlozero külas (umbes 1000 inimest) on täna ainult kaks lehma ja vaid ühes peres kasvab seitse last. Õuemängud ja laste omavaheline elav suhtlus on asendunud vidinatega, mis on sageli kontrollimatud. Kui veel hiljuti tormasid linnas elavate karjalaste lapsed nädalavahetustel ja pühade ajal vanavanematele külla, et rohkem väljas mängida ja värsket piima juua, siis nüüd kurdavad samad vanaemad, et “neid ei saa tänavale lubada, sest sääsed hammustavad ning putukahammustused põhjustavad allergiat. Kui karjala peretraditsioonis aitasid lapsed alati oma vanemaid, tehes sageli rasket füüsilist tööd, siis nüüd peetakse piisavaks, et koolis hästi hakkama saadakse.  See on laste töö. Rääkimata sellest, et lapsed istuvad esimesena lauda, ​neid peab veenma sööma, traditsiooniliselt aga peaks istuma lauda esimesena vanemad ja siis lapsed. Hea, kui tänapäeva karjala peredes on säilinud laud koos ühise söömisega. Preagu söövad pereliikmed tihti eraldi, millal neile sobib või kombineerivad toitu mingi meelelahutusega. Tahan veel kord rõhutada, et igas peres see nii ei ole, aga selline tendents on olemas. Rääkimata sellest, et karjala peredes pole ammu enam palju lapsi.

Eriti tähtsaks peaksin ma karjala keelt peredes. Selge see, et karjala keel on lahkunud 99,9  % ulatuses peresisesest suhtlusest väikelastega.  Kogu Karjalas on emade või vanaemade ja nende laste vahel täielikku karjalakeelset suhtlust vaid üksikutel juhtumitel. Mingil määral kompenseerib seda lõhet karjala keele kasutamine hariduses ja vaba aja veetmises, kuid iga aastaga on seda üha vähem. Näiteks Vedlozero külas ei õpetata lasteaias juba mitu aastat karjala keelt ja õpetajal on täiskoormusest puudu ja seda külas, kus karjalased kui rahvus elab kompaktselt. Velgi vähem on peresid, kus vanem põlvkond räägib keelt keskmise põlvkonnaga (ehk siis oma lastega). Praegu lahkuvad loomulikel põhjustel eelmise sajandi 30ndatel, 40ndatel ja 50ndatel sündinud inimesed (valdavalt karjala emakeelega inimesed) ning nende lapsed, kes on sündinud näiteks 50ndatel, 60ndatel ja 70ndatel on juba orienteeritud rohkem vene keelele. Ja need, kes sündisid hiljem, saavad kätte vaid karjala keele jäänused.

Sellegipoolest on tänapäeval siiski võimalik rääkida mõnest traditsioonilisest karjala eripärast. See on seotud eluviisiga. On peresid, mille liikmed kogunevad kõik kokku, armastavad metsas käia, kala püüda, luudasid valmistada ja pered käivad üksteisel külas. Paljudel maaperedel on saunad ja hingamispäev. “Karjalalikkus” on tänapäeval suuresti määratud kulinaariaga, paljudes peredes küpsetatakse rahvuslikke küpsetisi ja valmistatakse traditsioonilisi karjala toite. Lapselapsed käivad vanavanematel külas, mõni tunneb huvi nende mineviku ja vanavara vastu. “Mis dinosaurused te olete! Kuidas sa elasid ilma valguseta? Ja ilma telefonita? – seda võib sageli kuulda. Paljud karjalased säilitavad oma “karjalalisust”, kaotamata sidet oma esivanemate koduga, muutudes sellisteks linna-maakarjalasteks.

Arvan, et meil lihtsalt ei ole piisavalt teadmisi, näiteid ja praktikaid, kuidas oleks tegelikult võimalik just seda “karjalalikkust” tänapäeva peredes selle sõna heas mõttes üles soojendada, asendamata seda ümbritseva pealiskaudse lähenemisega. Need tavad, kordan, põhinevad teadmistel ja ajalool, mida tuleb põhjalikult uurida. On selge, et karjalased ei naase kunagi vanasse aega ja ükskeelsuse (s.o. karjala ükskeelsuse) juurde, kuid me oleme võimelised olema tänapäevase karjala identiteedi kandjad, kus on ka koht teistsugusele ja mitmekülgsele. Ja kaasaegsed tehnoloogiad ja linnakeskkond võiksid seda ainult soodustada, mitte ainult takistada.”

.