President Karis hõimupäeva kõnes 21.10 Tartus Eesti Rahva Muuseumis: “Me ei tohi muude murede all muutuda ükskõikseks oma hõimuvellede saatuse suhtes.”
Head hõimusõbrad!
Kus veel mitte siin, kui Tartus – ülikooli ja Eesti Rahva Muuseumi linnas – on sobilik hõimupäeva puhul kokku tulla.
Ilmari Manninen sümboliseerib juba ise väga kenasti hõimurahvaste ühist tööd, millest kasvab midagi nii kindlat ja tugevat, et sellele saab toetuda tulevik.
Praegu on murde aeg.
Meie hõimu kuuluvad rahvad on oma pika loo jooksul ka varemalt elanud aegu, kui kõik paistab olevat justkui pimedal tupikteel. Praegugi näeme, kuidas Venemaa saadab meie hõimurahvaste esindajad surema sõtta, kus Ukraina võitleb enda vabaduse eest.
Nii lämmatab kõlav propaganda väikerahvaste küünilise hääbumispoliitika. Selle refrääniks on saanud nende keele avalikust ruumist välja surumine ja neile vaid festivalidel kaunistuse rolli jätmine. Kavakindlalt püütakse nende rahvaste omakeelne kultuur asendada üha enam venekeelsega.
Taustaks on meil veel julm teadmine, et selle sajandi lõpuks võib kaduda, hääbuda ja lahustuda veerand maailma tänastest keeltest. Veerand maailma rahvastest.
See keeruline aeg ei tohi meid siiski heidutada, murega käib alati kaasas lootus. Lootus, ka siis kui see on pisike, aitab hoida vaimu. Lootusega täidetud vaim on tugevam ükskõik millistest raskustest.
Neis rasketes aegades on ikka ja jälle aidanud neile rohtu otsida ka hõimuliikumine. Toetades oma keelt ja kultuuri kui seda ilmapuud, mis laseb ühel rahval püsima jääda.
Me ei tohi muude murede all muutuda ükskõikseks oma hõimuvellede saatuse suhtes. Ka meie suhtes ei oldud keerulistel aegadel ükskõiksed. See osavõtlikkus, tugi ja mõistmine aitab meil endil kesta ja areneda.
Hõimutööd peame tegema mitmel tasandil. Suurelt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kaudu ning julgelt kasutades hõimukeelte ja -rahvaste kestmise tarbeks mullu alanud põliskeelte kümnendit. Kuid ka igaüks, kel soomeugri südames, oma isiklikul tasandil hõimlasi toetades ja nendega sidet hoides.
On tähtis, et soome-ugri entusiastid omal maal oma rahva hüvanguks tööd jätkavad. Meie ainukordne soome-ugri suhtevõrgustik on just see, mis saab siin abiks olla, ka kõige raskemal ajal ja kõige erinevamatel viisidel.
Ning muidugi peame ka Eestis endas hõimurahvastest rääkima ning nende olukorda ausalt ja kõigiti selgitama.
Ehk siis, katsume igati abiks olla. Ka väikeste asjadega. Selleks, et lootus kestaks.
Seetõttu – suur tänu teile, head hõimusõbrad. Hõimurahvaste ühisele tööle saab ehitada midagi väga kindlat – tulevikku.
