Jäta menüü vahele
18.05.2023

Kriiside ja traumaga toimetulek soome-ugri kultuurides

Kriis ja traumad seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas ei puuduta ainult Eestis elavaid Venemaa kodakondsusega soome-ugri väikerahvaste esindajad vaid ka eestlasi: toimub vastastikune õppimine. Eestlased ja soomlased väikerahvastena ja soome-ugrilastena on seoses muutunud geopoliitilise olukorraga ja sõjaga sunnitud kohanema väga kiirete ühiskondlike muutustega ning see ei ole alati lihtne. Seda arutati 13.05 Tapal toimunud AEF/Aktiivsete Kodanike Fondi projekti seminaril.

seminari kuulajad
Members of Estonian Finno-Ugric communities in Tapa on 13 May.

Fenno-Ugria Asutuse ja AEF/ACF programmi seminar “Kriiside ja traumaga toimetulek soome-ugri kultuurides” toimus laupäeval 13.05 Tapa Valla Kultuurikeskuses.

Sissejuhatuses  tutvustas Fenno-Ugria direktor Barbi Pilvre aprillis käivitunud Avatud Eesti Fondi Aktiivsete kodanike Fondi (AEF/ACF) projekti Demokraatia kool: miks selline koolitus, miks selline pealkiri, mis on projekti sisu ja mis on aasta jooksul plaanis. Projekti eesmärgiks lühidalt on suurendada Eestis tegutsevate soome-ugri jt vähemusrahvaste kodanikuaktiivsust, tugevdada sidet Eesti ühiskonnaga, kasvatada poliitilist haritust ja teadlikkust, meediapädevust ning enesega toimetuleku oskusi kriisiolukordades. 

Samas on eestlaste kogetav muutus oluliselt teistsugune kui Venemaa taustaga ja peamiselt Vene kodakondsusega Eesti soome-ugrilastel. Vene-Eesti piiri suletus ja raskendatud suhtlemine omastega teisel pool piiri pole lihtne, tõsiseid teemasid telefonikõnedes sageli välditakse julgeoleku kaalutlustel. Reisimine oma kodukanti on seotud hirmu ja riskidega – ning sageli jäetakse reisid hoopis ära – kuigi võimalus piiri ületada on.

Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes rõhutas oma sõnavõtus seminari fookust: miks me räägime hingelisest kriisist seoses soome-ugri kogukondadega just praegu, missugusesse olukorda on meid sundinud sõda Ukrainas. 

Perekondlikud ja rahvuslikud traumad

Vabas vestluses arutleti, et muutused kisuvad lahti  20. sajandi II maailmasõjaga seotud traumad ja perekondlikud ning rahvuslikud mälestused – kõige sellega toimetulek ei ole iseenesestmõistetav, seda ka eestlastele. Teravnenud suhted vene kogukondadega mitmel pool on teada. Ukraina sõjapõgenike saabumine on eestlased ja kohalikud venekeelsed inimesed pannud uude olukorda, kus tuleb kohalikul tasandil, sageli väikestes kohtades kohaneda uute inimestega, mis ei ole alati lihtne. Soov aidata ja abistamine on ühelt poolt õilis, teisalt juba heaoluühiskonda jõudnud Eesti inimeste “indulgents” (nagu märkis seminaril osalenud kunstiteadlane Karin Paulus) ja ühtlasi tõrjemaagia – meil on rahvusena vedanud ja praegu on kõik liigagi hästi, aidates leevendame me südametunnistuspiinu oma heaolu pärast ja kui me hädasolijaid aitame, ehk hoiab see ehk ära suurema kurja. 

Emotsioonid, kriisi, trauma – ja kuidas nendega toime tulla

Kliiniline psühholoog, Tartu Ülikooli õppejõud, udmurdi kogukonna esindaja Inga Ignatieva andis ligi kolmetunnise põhjaliku teoreetilise sissevaate: mis on baasemotsioonid, mis on trauma, mis on hingeline kriis. Kuidas me oma emotsioonidega toime tuleme, millest traumad tekivad ja kuidas need inimese igapäevaelu mõjutavad. Isiklike traumade teemast jõuti rahvuslike traumade ja kriisideni. Inga Ignatieva peatus pikemalt ka leina teemal. Kuidas tänapäeval leina mõistetakse ja miks leinaaeg on üldse vajalik, mis juhtub, kui pöördumatut kaotust eitatakse ja endale tõde ei tunnistata: kui olukord on muutunud; mis juhtub, kui leinaks – isiklikus, perekondlikus, rahvuslikus plaanis aega ei võeta. Kuidas rääkida lastele pöördumatust kaotusest, on omaette teema. 

Leina mõistet saab kasutada nii isiklikus, kogukondlikus kui ka ühiskondlikus mõõtmes – muutuste tunnistamise ja uue olukorraga hakkama saamise teemaga läheb projekt  edasi suvekoolis Peipiäärses Kadrina mõisas 18.-20.08. 

Arutleti, et kriisis on kogu soome-ugri liikumine ja ka Fenno-Ugria Asutus organisatsioonina ning peame muutuste ja uue olukorraga kohanema. 

Eestimaa Rahvuste Ühenduse (ERÜ) president Natalia Ermakov andis ülevaate kriisidega toimetulekust ersade juures läbi itkukultuuri fenomeni. Ta rääkis, millisel puhul ersa kultuuris itketakse – seda teevad naised. Itkudega tähistatakse pöördelisi sündmusi inimese elus nagu meheleminek, surm, aga traditsiooniliselt ka nekrutiks võtmine. Itkukultuur on nagu teisedki põlised käitumismustrid ersa küladest kadumas, samas elab see  edasi tänapäeva luules: ka Natalia Ermakov ise on kirjutanud ersakeelseid luuletusi. 

Hofstede kultuuridimensioonid seletamas kultuuride erinevusi

Tartu Ülikooli kaasprofessor, Fenno-Ugria juhatuse esimees Madis Arukask rääkis  kriiside ja traumadega toimetuleku mustritest soome-ugri kultuurides – mida räägib meie ühine kultuuripärand. Ta andis ülevaate hollandi väärtusteuurija Geert Hofstede kultuuritüpoloogiast. Hofstede hakkas 1960ndatel võrdlema rahvusvahelise infotehnoloogiakontserni IBM töötajaskonna väärtusi erinevates maades ja arendas oma teooriat edasi 1980ndateni. Ta kirjeldab kultuuridevahelisi erinevusi kuue mõõtme – kultuuridimensiooni – abil, millega saab domineerivate väärtuste põhjal seletada  kultuuride erinevusi. Kultuurimõõtmed Hofstede järgi on: kollektivism-individualism – kas rühma või indiviidi reeglite eelistamine kultuuris; võimudistants – kuivõrd kogukond/ühiskond aktsepteerib hierarhiaid ja sotsiaalset ebavõrdsust; kuidas on korraldatud ebakindluse vältimine – formaalsuste ja reeglite sätestamine või nende vähesus; maskuliinsus-feminiinsus kultuuris, mida Hofstede mõtestab saavutustele või inimsuhetele ja kogukonna toetusele orienteeritusena; ajaline orientatsioon – kas tänasele päevale või tulevikule, igavikule suunatus; järeleandlikkus või nõudlikkus/piiramine  – kui palju vabadust annavad ühiskondlikud normid indiviidile inimlike soovide täitmiseks.  

Traditsioonilised kultuurid, mida esindavad soome-ugri pärimuskultuurid  ja tänane lääne liberaalsetele väärtustele orienteeritud elukorraldus erinevad Hofstedele tuginedes olemuslikult. Madis Arukask on uurinud vadja kultuuri, mis on sisuliselt kadunud, ja kirjeldas selle kollektivistlikke, naiselikke, igavikule suunatud väärtusi. Eesti kultuur tervikuna  on viimastel aastakümnetel olnud suures muutumises ja omandab üha enam angloameerika individualistlike kultuuride jooni, samas on piirkonniti külaühiskonnas (nt Kihnu) veel palju traditsiooniliste kultuuride tunnuseid.  

Kultuurierinevused versus individuaalsed erinevused

Hofstede järgi menetletakse  kultuurides  ka kriise ja traumasid erinevalt – see jäi kõlama Madis Arukase ettekandest. Samas, kliinilise psühholoogi ja praktikuna leidis Inga Ignatieva, et erineva kultuuritaustaga inimesed on emotsioonidelt (mille aluseks on füsioloogia) pigem sarnased, kriisides käivituvad ühesugused kaitsemehhanismid ning isikliku trauma ja sellega hakkama saamise viiside ja ka psühholoogilise abistamise puhul ei ole kultuuritausta erinevused määravad. 

Lõunapausi ajal Tapa pitsakohvikus oli kogetav ilmekas kultuuride  kirevus. Seminari soome-ugri kogukondade liikmetele lisaks olid samaaegselt lõunal ka NATO üksuste erineva taustaga sõjaväelased, kes Tapa sõjaväelinnakus baseeruvad.

Tapa muuseumi giid andis pärast lõunat seminaril osalejatele lisaks ülevaate raudtee- ja sõjaväebaaside linna Tapa  minevikust  ja tänastest oludest, mis räägivad multikultuursusest ja pidevast kohanemisest uute olukordadega.