Handid

Nimetused

Hantide enesenimetus on hantõ, ka kantõk; vene nimetus ostjak võib olla mugandus handi keelest as-jah (Obi rahvas).

Asuala

Handid elavad peamiselt Handi-Mansi ja Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas, mis kuulub Vene Föderatsiooni Tjumeni oblastisse, geograafiline asend jääb Obi jõe keskjooksu alale, Kesk-Uurali mäestikust itta. Pealinn on Hantõ-Mansiisk. 2020/21. aasta rahvaloenduse andmetel elas Handi-Mansi autonoomses ringkonnas 1 711 000 inimest, mis on 11,7% rohkem võrreldes eelmise rahvaloendusega. Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas elas 510 000 inimest, mis on aga 2,5% vähem võrreldes eelmise rahvaloendusega.

Arvukus

Hantide rahvaarv on kasvanud viimase kahekümne aastaga. 2020/21. aasta rahvaloenduse andmetel elab Venemaal 31 467 hanti, mis on 1,6% rohkem võrreldes eelmise rahvaloendusega. 2010. aasta rahvaloendusel loendati hante 30 943, mis on 7,9% lisandumine jälle eelneva rahvaloendusega võrreldes. Veel 2002. aasta oli hante 29 000.

Handi keele kõnelejaid on 2020/21. aasta rahvaloenduse järgi 9230 inimest. See on 3,7% vähem kui 2010. aastal, millal kõnelejaid oli 9584 ehk 31% hantidest. 2002. aastal handi keelt rääkis 48% hantidest.

2020/21. aasta rahvaloendusel pidas 13 691 inimest handi keelt oma rahvuskeeleks, mis on 44,3% hantidest. 1989. aastal vastav arv oli 13 542 inimest, mis vastas 60,8% hantidest.

Keel

Handi keel kuulub soome- ugri keelte ugri rühma, kuhu kuuluvad ka mansi ja ungari keel. Handi keeles eristatakse põhja-, ida- ja lõunamurret.

Kultuur ja kombed

Karupeiede pidamine on põhjarahvaste kultuuritava, mis kõige rohkem levis Aasia loodeosas elavate hantide ja manside juures. Püha looma – karu tapmist pidi lepitama peiede pidamisega. Arvati, et peale karupeiede pidamist tuleb looma kondid viia hiide – sellest saab alguse uus karu.

1930. aastatel keelati nii karupeiede pidamise traditsioon kui ka hantide religioon – šamanism. Šamanism liidab esivanemate ja tootemlooma kultuse jumalate ja vaimude lepitamisega. Ülemjumal on handi religioonis Num Torõm, kes arvatakse tulevat maailma saarelt, mis asub keset Numto järve Torõm-Jaguni jõe ülemjooksul. See ala on olnud hantide pühapaik, kuni 1990. aastatel avati seal naftatööstus.

Eestikeelset kirjandust

• I. Manninen, Soome sugu rahvaste etnograafia. Tartu, 1929
• T. Seilenthal, Suvi hantide juures. – Saaremaast Sajaanideni ja kaugemalegi. Tallinn, 1970
• V. Uibopuu, Meie ja meie hõimud. Peatükke soomeugrilaste minevikust ja olevikust. Lund, 1984

Filmisoovitus

“Kalevala hääled” (1986)

Stsenarist ja režissöör Lennart-Georg Meri, operaator Ago Ruus, kunstnik Epp-Maria Kokamägi, helilooja Lepo Sumera, monteerija Kadri Kanter, filmi direktor Ene Arumaa, toimetaja Enn Vetemaa. Film on digitaalselt restaureeritud 2009. aastal.

Antropoloogilin dokumentaalfilm jaguneb mõtteliselt kolme ossa:

1. esimeses jälgitakse mälu osa kultuuris Kaleva-eelsel ja -järgsel ajal. Rahvalaulud on salvestatud 1985. aasta filmiekspeditsioonil Karjala ANSVs ja Handi-Mansi autonoomses ringkonnas.
2. Teises tehakse kaasa Elias Lönnroti uurimismatk Eestis, mis on esitatud tema päeviku põhjal, mille avastas Heldur Niit Soome Kirjanduse Seltsi arhiivis 1985. aastal. Lönnroti märkmeid loeb Tõnu Mikiver.
3. Kolmandas osas elustatakse sooraua valmistamise rituaal, juhendas Arvi Lauringson.

Kõlab Veljo Tormise “Raua needmine” Filharmoonia Kammerkoori esituses. Arbuja – Tõnu Kaljuste, vana sepp – Heino Müller, noor sepp – Sulev Teppart. Liikumise seadis Mai Murdmaa.