Ettekujutus eestlasest kui metsarahvast sündis nõukogude ajal

Levinud ettekujutuse järgi iseloomustab eestlasi kaugesse minevikku ulatuv eriline loodus- ja metsasuhe. Hiljutises uurimuses leiti, et eestlaste metsamüüdi ajalugu on aga üllatavalt lühike. Ökorahvusluse idee kujunes välja nõukogude perioodil, mil rahvus- ja looduskaitse üheks tervikuks sulasid.

“Metsarahva kujund oma tänapäevases vormis kujunes nõukogude perioodi lõpus ja 1990. aastatel, aga sinna juurde kuulub põnev eellugu, mis selle mõttelise konstruktsiooni võimalikuks tegi,” sõnas uuringu üks autoritest, Tartu Ülikooli religiooniuuringute kaasprofessor Atko Remmel. Metsamüüdist rääkides tuleb tema sõnul silmas pidada, et tegemist on ühe konkreetse rahvuse loodussuhtega. Seega tuleks mõista metsa looduse ühisnimetajana.

“Eestlasi kirjeldati inimestena, kes raiskavad liigselt puitu. Näiteks väljendus see eestlaste lembuses kasutada ohtralt lippaedu ja elada mitte soojaks, vaid kuumaks köetud toas.”

Tõnno Jonuks

19. sajandi esimese poole kohta said uurijaid teavet balti-saksa autorite töödest, kes aga kirjeldasid eestlaste metsasuhet üpris kriitilises võtmes. “Eestlasi kirjeldati inimestena, kes raiskavad liigselt puitu. Näiteks väljendus see eestlaste lembuses kasutada ohtralt lippaedu ja elada mitte soojaks, vaid kuumaks köetud toas,” kommenteeris uuringu teine autor Tõnno Jonuks, kes on Eesti Kirjandusmuuseumi juhtivteadur ja Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudi teadur.

19. sajandi teine pool: kultuur vs mets

19. sajandi teises pooles, mil toimub esimene rahvuslik ärkamine, leidub juba rohkem ka eestlaste endi metsa- ja loodussuhet puudutavaid kirjutusi. Mõneti üllatuslikult ei mänginud mets rahvusliku eneseteadvuse kujunemisel kuigi suurt rolli, pigem sellele isegi vastanduti. Näiteks kui Carl Robert Jakobson mõtiskleb kodumaa metsaderohke mineviku üle, siis ta seostab seda teatud sorti ebakultuursusega. “Selline kujutluslaad, kus mets on midagi metsikut ja kultuurivälist, on 19. sajandi teises pooles üpris levinud,” selgitas Remmel. 

Ka Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 1862. aastal ilmunud “Kalevipojas” ei ole mets pelgu- või puhkepaik, vaid metsik koht, mis kultuuristati põlluks või niiduks. Sedalaadi suhtumine metsa ilmneb ka tolleaegses pärimuses ja rahvaluules, kus domineerivad just asjalikud ja praktilised teated metsa ja looduse kohta. 

“19. sajandi lõpus oli mets üpris vastik ja ohtlik koht, kuhu niisama uitama ei mindud.”

Atko Remmel

Näiteks hiiepärimuses kujutatakse hiit 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul pigem hirmsa ja hirmutava kohana. “Kui sinna viidi ohverdusi, siis selleks, et hiievaimud ei tuleks inimesi segama. See on tänapäevasega võrreldes väga erinev vaade,” arutles Jonuks. “19. sajandi lõpus oli mets üpris vastik ja ohtlik koht, kuhu niisama uitama ei mindud,” lisas Remmel.

Eesti Vabariigi periood: mets kui puhkekoht

Eesti Vabariigi perioodi analüüsisid uurijad muude allikate hulgas tollaste metsateadlaste tööde kaudu, kes rõhutasid, et pärast 700-aastast orjapõlve on eestlased taas saanud oma maa isandateks. “Peremehetunne muutis radikaalselt suhtumist loodusse. Tekib rahvusliku looduse kontseptsioon, mille raames mõisteti loodust rahvusriigi piirides ning seoti kokku eestlased, mets ja loodus,” selgitas Remmel. 

Uue loodussuhte kultiveerimine väljendus näiteks linnastumisvastases retoorikas ja looduse sidumises vaimse tervisega. “Selle tagajärjel hakati rajama linnalähedasi parkmetsasid ja propageerima looduses puhkamist,” kirjeldas Remmel. Ta lisas, et see tegi omakorda vajalikuks ühistranspordi arengu, mis võimaldaks aina enam linnadesse kolivatel inimestel loodusse pääseda.

“Näiteks 1931. aastal avati Tartu-Petseri rongiliin, mis tegi võimalikuks Taevaskoja muutumise tartlaste meelispuhkekohaks. Taevaskoja kõrge kalda peale planeeriti koguni puhkekeskuse rajamist, mis küll kohalike vastuseisu tõttu ära jäi,” täiendas Jonuks. 

Nõukogude periood: soome-ugri ja looduskaitse

Olulised arengud toimuvad 1960. aastatel, mil kerkib esile eestlaste kui soomeugrilaste motiiv. “Siberis elavate sugulusrahvaste kultuur peegeldatakse minevikueestlaste kultuuriks. Sellest areneb välja ettekujutus eestlastest kui metsavööndi rahvast, kellele on omane intiimne suhe loodusega,” kommenteeris Remmel.

“Siberis elavate sugulusrahvaste kultuur peegeldatakse minevikueestlaste kultuuriks. Sellest areneb välja ettekujutus eestlastest kui metsavööndi rahvast, kellele on omane intiimne suhe loodusega.”

Atko Remmel

Soome-ugri loodustunnetuse esiletõus väljendub ennekõike kunstis ja kultuuris. “Rahvusloome juures hakkavad tooni andma heliloojad, kunstnikud ja kirjanikud, kes toovad jõuliselt sisse soome-ugri dimensiooni ja esitavad seda eestlaste rahvusnarratiivi osana,” selgitas Jonuks.

Uurijaid rõhutasid, et nõukogude perioodil kujunes välja ka laiahaardeline looduskaitsekultuur. “Looduskaitset mõisteti ühtlasi ka rahvuskaitsena, mis väljendus muu hulgas selles, et loodusajakirjades ilmus rahvuskultuuriga seotud artikleid,” jätkas Jonuks. 

Remmel lisas, et sedalaadi loodus- ja rahvuskaitse kokkusulamine ehitas pinnase 1987. aastal lahvatanud fosforiidikaevanduste vastasele liikumisele, kus nägemus eestlasest kui ökorahvast iseäranis tugevalt esile tõusis: “Tekib selge nägemus sellest, et kaitstes Eesti loodust kaitstakse ühtlasi eesti kultuuri.”

Eestlaste kui metsarahva kuvandi levimise tegi muu hulgas võimalikuks asjaolu, et võrreldes varasemaga oli metsa oluliselt rohkem. Kui Eesti Vabariigi ajal oli metsaga kaetud umbes 20 protsenti Eesti aladest, siis 1980. aastateks oli see näit tõusnud umbes 50 protsendini. “Metsarahva kuvandi juurde kuulub arusaam, et Eesti alad on aegade algusest olnud äärmiselt metsarikkad, see ei vasta paraku tõele,” tõdes Remmel.

“Üks tegur, mis soodustas Eesti metsasust, oli nõukogude armee, mis oli enda alla võtnud mitmed piirialad ning sõjaväe- ja raketibaase. Nende ümber olid suured kaitsevööndid, kus metsa ei tehtud,” täiendas Jonuks.

Taasiseseisvunud Eesti: spirituaalse ja globaalse mõõtme lisandumine

“Kui nõukogude perioodil tegeleti looduse ja rahvuse kaitsmisega, siis nüüd on sellele lisandunud esoteeriline ja spirituaalne mõõde,” arutles Jonuks metsarahva kuvandi muutumise üle. 

Uurijad leidsid, et metsa ja laiemalt looduse eksistentsiaalne väärtus on seotud üleilmsete arengutega, näiteks uue vaimsuse levikuga. Lisaks on viimase 200 aasta jooksul loodus muutunud ohtlikust kohast ja eelkõige praktilise väärtusega ressursist üdini positiivseks ja inimese eest kaitsmist vajavaks nähtuseks. Seetõttu on enese identiteedi sidumine loodusega loomulik.

Eestlaste looduslembuses mängib rolli ka kohaliku maausu edukas turunduspoliitika, kus avalikkuses esinetakse mitte niivõrd usuorganisatsiooni, vaid eesti kultuuri ja pärimuse uurijate ja kaitsjatena. “Selline kuvand muudab nende agenda üldsusele kergemini vastuvõetavaks ja nii on algselt maausulised ideed levinud ka keskkonnakaitses,” selgitas Jonuks. 

“Kui varem mõisteti loodust ennekõike eesti loodusena, siis viimasel ajal kostab aina enam hääli, mis näevad eesti loodust globaalse keskkonna osana.”

Atko Remmel

Remmel lisas, et eestlase enesekuvandit metsarahvana seob paljude teiste kultuuridega, kus leiduvad sarnased ettekujutused, linnastunud inimese romantiline igatsus taastada ühtekuuluvustunne loodusega. Ta lisas, et viimastel aastatel on eestlaste arusaam metsast ja loodusest hakanud avarduma: “Kui varem mõisteti loodust ennekõike Eesti loodusena, siis viimasel ajal kostab aina enam hääli, mis näevad Eesti loodust globaalse keskkonna osana.”

Juhan Hellerma kirjatükk teadusportaalis Novaator. Remmel ja Jonuks kirjutavad eestlaste metsamüüdi kujunemisest ajakirjas Folklore. Varem on autorid samal teemal kirjutanud ajakirjas Keel ja Kirjandus.