Tõlkijad

Ülevaade soome-ugri rahvaste kirjanduste tõlkimisest eesti keelde.
Nadežda Ptšelovodova magistritööst “Arvo Valton tõlkijana ja kultuuride vahendajana”

Eesti esimese iseseisvuse aastad

Neil aastail oli huvi ungari ja soome kirjanduste vastu elav, nagu ka ida-soomeugrilaste vastu. Eesti teadlaste huvist idapoolsete soome-ugri rahvaste kirjanduste vastu kirjutab oma monograafias Péter Domokos järgmist: “…just eesti teadlased kirjutasid esimesi artikleid sugulusrahvaste kirjandustest ja ka esimese suure kokkuvõtva töö, mis on paljutähendav ka võrdlevas plaanis, mordva, mari, udmurdi, komi kirjandustest”. Nõnda lausudes peab ungari teadlane silmas Julius Margi, Julius Mägiste ja Alo Rauna artikleid. Tõlkeid soome-ugri luulest ja informatsiooni soome-ugri aladel toimunud kultuurisündmustest ilmus 20. sajandi esimestel kümnenditel ajakirjas Eesti Hõim. Näiteks ilmus seal Villem Ernitsa tõlkes Karl Stalte “Liivi hümn” (Stalte 1930), Ants Orase tõlkes mordva rahvalaul (Mordva 1937). Tõlgitakse rohkem rahvalaule, tihti jäävad tõlkijate nimed märkimata.

Kultuurilised kontaktid idapoolsete hõimurahvastega olid 1920–1930ndatel aastatel seotud Ungari−Soome−Eesti rahvusliikumise ja uralistika arenguga Eestis. 1940. aastatel fenno-ugristika arenemisest Eestis kirjutavad Ago Künnap ja Helju Rajando nii: “Sõja lõpupoole olid Tartu ülikooli uurali keelte professor Julius Mark ja läänemeresoome keelte professor Julius Mägiste Eestist põgenenud, nagu ka nooremad teadlased Alo Raun ja Valter Tauli. Eestisse jäi doktor Paul Ariste, kes 1945. aasta mais vangistati, süüdistatuna tegevuses Veljestos, kodanlikus natsionalismis ja võitluses nõukogude võimu vastu. 1946. aasta mais ta siiski vabanes ja võis jätkata tööd ülikooli soome-ugri keelte kateedri juhatajana. Soome, Ungari ja teiste välismaa teadlastega ei tohtinud tollal olla mingeid kontakte.”

Stalinism ja sula

Stalisinmiajal, 1940.–1950. aastatel tõlgiti vähe, bibliograafiline nimestik “Nõukogude Eesti tõlkekirjandus: 1940–1968” näitab ainult kolme karjala kirjaniku publikatsioonide eestindust. Tõlkijad on Ain Kaalep, Linda Alamäe, Harald Lepik. Tõlgitakse otse või soome keele kaudu. 1955. aastast hakkasid Budapestis toimuma fennougristide konverentsid, mis kasvasid üle uralistika maailmakonverentsideks, kuid esialgu olid need rohkem suunatud keeleteadusele.

Sulaajal, 1960. aastatel hakati korraldama uralistikateadlaste ülemaailmseid konverentse, esimene neist peeti 1960. aastal Ungaris. Konverentside mõju kirjandustõlke valdkonnas oli tunda rohkem Venemaa soome-ugri rahvaste aladel, just keeleteadlased hakkasid ka vastastikku kirjandusi tõlkima. 1965. aastal toimus Nõukogude Liidu kirjanike II üldkogu kokkutulek, millest algas sulaaeg ka tõlkekirjanduses. 1966. aastal kirjutab prantsuse teadlane Jean Moreau ajakirjas Études Finno-Ougriennes udmurdi kirjandusest.

Eestis ilmusid 1960. aastatel soome-ugri tõlkeraamatud suurte tiraažidena: 10 000−12 000 eksemplari. Varem tundmatu Venemaal elavate soome-ugri rahvaste kultuur tuli eesti lugeja juurde suurte publikatsioonidena. Mordva kirjaniku Nikul Erkai jutustused ilmusid raamatutena V. Veberi (1962) ning E. Pillau (1968) tõlkes, mari Venjamin Ivanovi jutustus ilmus P. Kokla tõlkes (1966). Sürjakomi kirjaniku Vassili Juhnini jutustus avaldati Alide Dahlbergi tõlkes (1965). Ajalehes Edasi avaldati aastal 14. novembril 1965 katkendid udmurdi kirjanike Gennadi Krassilnikovi ning Affanasi Lužanini teostest.

Muidugi polnud nende tõlgete ilmumine mõeldav ilma kaasneva Nõukogude Liidu ja kommunismi propagandata, mida võib näha tõlgete saatesõnades ja rubriikide nimedes, kus tõlked ilmusid. Näiteks ilmus valik mari kirjandusest ajakirjas Noorus pealkirja all “NSVL – 50. Volga keskjooksul asub maride maa” (NSVL 1972). Polnud ka mingit süsteemi, mille järgi tõlgiti, tõlked ilmusid stiihiliselt, sageli olid need tutvuste kaudu leitud ja tõlgitud tekstid. Teosed, mida tõlgiti, esindasid tol ajal aktuaalsete ja võimudele lojaalsete soome-ugri kirjanike loomingut. Eraldi raamatutena ilmusid mordva, mari, sürjakomi kirjanike jutustused. Soome-ugri kirjanduste tõlked ilmuvad ka ajalehtedes ja ajakirjades Edasi, Sirp ja Vasar, Noorus, Looming, Noorte Hääl.

Soome-ugri rahvaste kirjanduse tõlkijad sel perioodil:

• karjala keelest: Arvi Siig, Valeria Villandi, Ingvar Luhaäär;
• mordva keelest vene keele kaudu: V. Veber, E. Pillau;
• mari keelest: Paul Kokla;
• udmurdi keelest: Tõnis Lehtmets;
• sürjakomi keelest vene keele kaudu: A. Dahlberg, L. Alamäe.

Enamasti tõlgiti vene keele kaudu, mari keelest tõlkis otse Paul Kokla, karjala keelest I. Luhaäär.

Stagnatsiooniaeg

Huvi soome-ugri kirjanduste vastu kasvas. Tol ajal Tartu riikliku ülikooli nime kandnud ülikooli fennougristika aspirantuuri ajaloos olid 1970.–1980. aastad omamoodi kõrgajaks, ülikoolis õppivad aspirandid tegelesid ka näiteks udmurdi kirjanduse tõlkimisega eesti keelde. Ilmus kümme tõlkeraamatut, mille hulgas oli ka väikeste rahvaste kirjanike teoseid, nagu näiteks lapi kirjaniku Ado Uluro novelliraamat “Juko jutud” (1978) Ott Arderi tõlkes, mansi Juvan Šestalovi kaks raamatut – luuleraamat “Taiga- ja tundralaulud” (1978) Leelo Tungla tõlkes ning jutustus “Kui mind hällistas päike” (1984) Aksel Orava tõlkes. Järjest hakkasid ajakirjades ilmuma kirjandusteaduslikud artiklid ja üksikud tõlked, kõige rohkem tõlgiti karjala kirjandust.

Perioodi silmapaistvamad tõlkijad olid:

• karjala kirjandus: Eha Lättemäe, Mare Mauer, Ants Paikre, Valeria Villandi, Ingvar Luhaäär, R. Tammik, Andres Jaaksoo, Valve Kabur;
• mordva kirjandus: Mari Tarand, Arvi Siig, Arvo Valton, Laine Soe;
• mari kirjandus: Arvo Valton, Valeria Villandi, Kadi Kokk, Mati Piirimaa;
• komi kirjandus: Mari Tarand;
• udmurdi kirjandus: Arvo Valton, Bibibnur Zaguljajeva, Tatjana Perevoštšikova, Asta Kureniit, Sulev Kübarsepp;
• mansi kirjandus: Aksel Orav, Leelo Tungal.

1980. aastatel ilmusid soome-ugri kirjanike teosed ajalehtedes, ajakirjades ja ka kogumikes. Näiteks raamatus “Selle punase päikese all” (1987) on esindatud neenetsi, mansi, mari, komi, karjala autorite tekstid L. Tungla ja E. Lättemäe tõlkes.

Taasiseseisvunud Eesti

1990. aastad on soome-ugri kirjanduste eesti keelde tõlkimise ajaloos etapilised. Uuesti pärast kaua aega kestnud vaikimist (või mõnel juhul isegi esimest korda) tulevad massiliselt eesti lugeja ette mitmed soome-ugri kirjanikud. Näiteks ilmus pärast esmatõlget 1925. aastal suur valik Kuzebai Gerdi luulet. Luuletõlked hakkavad ilmuma raamatusarjadena (“Soome-ugri luuleklassikat”, “Soome-ugri naisluule”), kusjuures nendes sarjades ilmuvad luuletused rööbiti originaalkeeltes ja eestikeelses tõlkes. Need tõlkeraamatud kujutavad endast antoloogiat, kus on esindatud paljude autorite looming; raamatusarjade struktuuri aluseks on soov anda ajalooline ülevaade (nt sari “Soome-ugri luuleklassikat”) või läheneda soome-ugri kirjandustele autoripõhiselt (nt sari “Soome-ugri naisluule”, kus igas raamatus on esitatud nelja luuletajanna looming).

1990. aastate alguses ilmusid Eesti ajakirjandusväljaannetes lisad nimega “Soome-ugri” näiteks Kultuurilehes, “Identiteet” Sirbis. Asutatakse sihtasutus Fenno-Ugria, mis hakkab looma soome-ugri kirjanike infobaasi (vt Tuumalu 1996). Just 1990. aastatel hakkab tegutsema soome-ugri kirjandusassotsiatsioon, hakkavad toimuma etnofuturistide seminarid. Eesti vabariigi initsiatiivil tulevad Eestisse õppima soome-ugri üliõpilased, mõned nendest teevad lugupidamist väärivat tööd eesti ja idapoolsete soome-ugri kirjanduste vastastikuses tõlkimises.

Tänaseks on eesti keelde tõlgitud peaaegu kõikide soome-ugri rahvaste luulet. Sarjades ilmunud raamatute ees- või järelsõnadena on ilmunud ülevaatlikud artiklid soome-ugri kirjandustest ja autoritest.Vähem on tõlgitud proosat. 2005. aastal  ilmus neenetsi kirjaniku Prokopi Javtõsõi lasteraamat “Tundra elanik nentsikö”, 2006. aastal komi kirjaniku Vladimir Timini noorsooromaan “Vana-Permi poisi Tikö seiklused” ning 2008. aastal handi kirjaniku Jeremei Aipini romaan “Jumala ema verisel lumel”. Mõlemad romaanid räägivad rahvaste ajaloost.

Perioodi olulisemad tõlkijad:

• karjala kirjandus: Jaan Õispuu, Arvo Valton;
• ingeri-soome kirjandus: Arvo Valton;
• saami kirjandus: Mari Peterson, Ly Seppel, Andres Ehin, A. Veersalu;
• komi kirjandused: Leelo Tungal, Arvo Valton; Aapo Ilves, Nikolai Kuznetsov;
• mari kirjandus: Arvo Valton;
• udmurdi kirjandus: Ellen Niit, Valeria Villandi, Arvo Valton, Nadežda Pchelovodova; Aljona Vlassova, Irina Orehhova, Inga Ignatjeva, Taive Särg, Mihkel Kera, Kristiina Ehin;
• mordva kirjandused: Peeter Volkonski, Arvo Valton; Niina Aasmäe, Merca ehk Merle Jääger, Toomas Help;
• neenetsi: Arvo Valton;
• mansi: Arvo Valton;
• handi: Peeter Volkonski, Arvo Valton.

Arvo Valton jõuab soome-ugri rahvaste kirjanduste tõlkimise juurde 1970. aastatel ja on sellest ajast saati löönud selles aktiivselt kaasa. Alates 1990. aastatest kuulub Valtonile vaieldamatult kõige silmapaistvam koht idapoolsete soome-ugri rahvaste eestindja ja nende kirjanduste tutvustajana Eestis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et nõukogude perioodil oli tõlkijaid küll rohkem, kuid mahult ja kaalult moodustasid soome-ugri rahvaste tõlked väikese osa kogu Eesti tõlkekirjandusest. Praegu on Eestis soome-ugri rahvaste kirjanduse tutvustamine plahvatuslikult kasvanud ennekõike tänu Arvo Valtonile. Tõlkeid ja mitmesuguseid teemakohaseid üritusi oli 1990ndatel palju, kuid neid korraldasid üksikud tõlkijad, peamiselt Arvo Valton ja Kauksi Ülle. Võib öelda, et 2002. aastaks kujuneb meil soome-ugri kirjanduste tõlkimisel ja tõlketöö korraldamisel välja kolm nn keskust: Arvo Valton, Kauksi Ülle ja Tartu ülikooli juures tegutsev Paul Ariste soome-ugri rahvaste keskus.