Keelepuu

Hoolimata uurali keelte sarnasest ülesehitusest ei ole nad vastastikku arusaadavad. Eestlane võib küll midagi mõista soomlase kõnest, udmurt komi ja ersa mokša keelest, kuid kaugemate keelte rääkijad peavad hoolikalt otsima ühiseid sõnu, et oma sugulust tuvastada. Uurali keelte sugulus seisneb eelkõige nende sarnases ehituses, mis on mõjustanud ka uurali rahvaste mõtlemist ja maailmanägemist. See teeb teineteisemõistmise kultuurilistest erinevustest hoolimata hõlpsaks. Samas rikastab uurali rahvaste niinimetatud boreaalne hoiak maailmakultuuri lähenemisviisidega, mis on võimalikud vaid neis keeltes mõeldes.

Näiteks pole üheski uurali keeles mõtlevale inimesele teda ümbritsev elus ja eluta loodus mitte materjal, nagu indoeurooplasele, vaid partner. Samuti pole enamikule meie hõimurahvaste kultuuridest omane agressiivsus: ajaloo käigus on püütud arvestada aina uute ja uute naabritega, kuni nende eest tuli taanduda, säilitamaks enese iseolemist. Võiks olla tähenduslik, et NSV Liidu lagunemisprotsessis, mis on vallandanud mitmeid veriseid rahvuskonflikte, ei ole soome-ugri rahvaste asualadel valatud tilkagi verd.

Uurali rahvad erinevad nii rassilt, usundilt kui kultuuritüübilt. Läänepoolsed soomeugrilased on europiidid, kuid Siberis elavad handid ja mansid, ungarlaste lähimad sugulased nagu samojeedidki on uurali rassi esindajad, milles on nii europiidseid kui mongoliidseid jooni. See lubab oletada, et rassism peaks oma hõimuvendadest teadlikule soomeugrilasele võõras olema.

Kultuuritüübilt on eestlased, soomlased ja ungarlased tüüpilised Euroopa rahvad. Volga, permi ja väiksemate läänemeresoome rahvaste kultuur on agraarkultuur, sest mitmetel ajaloolistel, poliitiilistel ja kultuurilistel põhjustel pole neil õnnestunud välja kujundada oma linnakultuuri. Obiugrilaste ja samojeedide küttimisel-kalastamisel, korilusel ja põhjapõdrakasvatusel põhinev kultuur on sajandite jooksul kohanenud eluga Siberi äärmuslikes tingimustes, kuid on kõige kergemini haavatav euroopaliku industriaalkultuuri poolt.

Usundilt on eestlased, soomlased ja läänepoolsed saamid luterlased, ungarlased aga peamiselt katoliiklased (aga on ka kalviniste ja luterlasi). Euroopa-Venemaal elavad soomeugrilased on enamasti õigeusklikud, kuid eriti udmurtide ja maride hulgas on veel elav vana loodususund (animism). Siberi ugrilaste ja samojeedide seas on alles veel šamaane.

Poliitiliselt on uurali rahvad väga erineva saatuse ja staatusega. Ungari on tuhandeaastase riiklusega rahvas. Soome oli juba Vene tsaaririigi koosseisus autonoomne, tal oli oma parlament ja vääring. Eestlased saavutasid iseseisvuse alles 1918. aastal. Pärast sõda olid eestlased ungarlastega osa nn sotsialismileerist, samas suutis Soome säilitada turumajanduse ja demokraatliku riigikorralduse.

Soomeugri rahvaste erinevate staatusega poliitiliste üksuste lipud on koondatud ühte pdf-i, mida saab alla laadida alt nupust.

Saamid elavad nelja riigi territooriumil ning on alles viimasel ajal suutnud hakata taastama rahvusühtsust. Läänepoolsed (Norras, Rootsis ja Soomes elavad) saamid on olnud edukad võitluses oma õiguste eest. Nad on olnud koos indiaanlaste ja Austraalia põliselanikega nn neljanda maailma liikumise eestvedajaid, algatades Põlisrahvaste Maailmanõukogu (World Council of Indigenous Peoples). Liivlastele on Läti põhiseadusega antud põlisrahva staatus.

Ülejäänud uurali rahvad elavad Venemaal. Suurematel neist on oma vabariigid või autonoomsed ringkonnad, milles nad on vähemuses (v.a Permikomi Autonoomne Ringkond). Vepslastel on küll rahvusvald Karjalas, kuid ingerisoomlastel, isuritel ja sölkuppidel pole mingit territoriaalautonoomiat. Venemaa soomeugrilastel ei ole ühtki emakeelset keskkooli ning emakeelset algharidustki pole igal pool võimalik saada. Viimasel ajal toimunud muutused Venemaal on andnud võimaluse rahvusliku eneseteadvuse kasvuks ja rahvuslike organisatsioonide tekkimiseks.

Hoolimata sellest, et Venemaal on vastu võetud vähemusrahvuste arengukontseptsioon ning vähemusi ja põlisrahvaid puudutavaid seadusi, on siiski veel mitmeid, peamiselt majanduslikke ja põhielanikkonna hoiakutega seotud takistusi Venemaa põlisrahvaste teel täisväärtuslikule rahvuslikule elule. Uurali rahvaste võimalused emakeelset haridust saada ja oma kultuuri säilitada on siiani jäänud kasinateks ning on eri rahvastel ja eri piirkondades erinevad.

Uurali rahvaste ühtsus on läbi aegade oluliselt mõjutanud eri rahvaste rahvuskultuurilist emantsipeerumist. Soomlasi on kannustanud teadmine sellest, et ollakse ungarlaste või karjalaste sugulased, eestlased omakorda on eeskuju võtnud ning abi saanud soomlastelt. Kahe maailmasõja vahel tõusis soomlaste, eestlaste ja ungarlaste abiga olematusest liivi rahvustunne ja kirjakultuur. Praegu on eriti Venemaa soomeugrilaste rahvuslikule enesehinnangule toeks teadmine sugulusest soomlaste, ungarlaste ja eestlastega.

Uurali rahvastepere mitmekesisuses on tema jõud: et mõtleme ühtviisi, on meil kerge üksteist mõista, et erineme, on meil, millest rääkida, millega üksteise kultuuri rikastada.

Nõukogude Liidu lagunemisel algas Venemaal ka vähemusrahvuste aktiviseerumine. 1990. aastate algul asutasid ka uurali rahvad kultuuriseltse, enamik neist on korraldanud oma rahva esindajate kongresse, mis mitmel juhul on kujunenud niiöelda rahvusparlamentideks. Esimene Venemaa soome-ugri rahvaste kongress toimus Udmurdimaa pealinnas Ižkaris (vn Iževskis) 1992. aastal. Venemaa soomeugrilaste initsiatiivil toimus ka esimene soome-ugri rahvaste maailmakongressSõktõvkaris 1992. aastal. Kongressil moodustati soome-ugri rahvaste konsultatiivkomiteepeakorteriga Soomes Helsingis. Maailmakongressid on toimunud iga nelja aasta järel, järjekorras kaheksas toimus 2021. aastal Tartus.