In memoriam Paul Kokla
16. mail lahkus meie seast keeleteadlane, eesti, soome, mari ja ungari keele uurija Paul Kokla (1929- 2020).
Paul Kokla sündis Kärdlas, kus lõpetas ka keskkooli. 1955. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna soome-ugri keelte eriharus. Tulevase keeleteadlase edasist tegevust mõjutas õppejõud Paul Ariste, kes tegi talle ettepaneku astuda Tartu Ülikooli aspirantuuri ja õppida mari keelt. Aspirantuuri lõpetas ta 1964. aastal, kaitstes väitekirja „Possessiivsufiksid mari keeles”.
Õpingute ajal käis Paul Kokla korduvalt Marimaal, kus tal tekkisid sõbralikud suhted sealse teadlaskonnaga. Marimaast ja maridest kirjutas ta mitmeid artikleid nii teaduskirjandusse, perioodikasse kui ka näiteks raamatusse „Saaremaast Sajaanideni“. Maridega pidas Kokla tihedalt ühendust kuni elu lõpuni ja hindas mari keele osa oma teadlaseks kujunemises kõrgelt.
Paul Kokla oli ka eesti keele suursaadik, sest töötas eesti keele lektorina Göttingeni, Turu, Pécsi ülikoolide juures. Pécsi ülikoolis juhatas ta aastail 1991-1995 ka soome-ugri keelte õppetooli.
Mitmekülgse keeleteadlasena valdas ta näiteks mari keel, mida ta vabalt rääkis ning see oli tema jaoks soome, ungari, saksa, vene ja rootsi keele kõrval alles kuuendaks võõrkeeleks.
Hea keeletundmine oli eelduseks, et temast sai eesti-soome sõnaraamatu toimetaja ja hiljem ka soome-eesti suure sõnaraamatu toimetaja. Lisaks töötas ta aastail 1978-1990 ajakirja Linguistica Uralica tegevtoimetajana ja 1990-1996 peatoimetajana. Pensionipõlves pühendus ta aga tema enda jaoks ilmselt olulisemale ja kalleimale, milleks oli tema enda kodumurre – Pühalepa murre. Paul Kokla koostas “Hiiu sõnaraamatu”, mis ilmus 2015. aastal.
Paul Kokla oli mitme teadusorganisatsiooni liige, tema tööd on tunnustatud 2010. aastal Soome Valge Roosi rüütelkonna I klassi aumärgi ja 2015. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgiga.,
Meie meenutame Paul Koklat kui muhedat ja seltskondlikku, hea huumorimeelega hiidlast, kes oli samas väga sügavate teadmistega inimene. Tihtipeale võis teda näha nii Eesti Ungari Seltsi kui ka siinse mari kogukonna üritustel, mõnikord hõimuklubiski, kus võimalusel ütles alati asjatundlikult sõna sekka.
