Venemaa saami aktivistid ei anna vaatamata repressioonidele alla

Aasta lõpus toimusid Venemaa Föderatsiooni regioonides põlisrahvaste õiguste eest seisjate  juures mitmed läbiotsimised. Kinni peeti sölkupi aktivist Darja Jegereva ja üks keskkonnaaktivist, kes tänini viibivad eeluurimise all. Neid süüdistatakse Venemaa ekstremistilikuks ja terroristlikuks ühenduseks kuulutatud Aborigeenide Foorumi töös osalemises, mis aga paraku on oma tegevuse lõpetanud juba 2024. Aktivistid ise arvavad, et algatatud süüdistuse tegelikuks põhjuseks on nende esinemised ÜRO põlisrahvaste foorumil New Yorgis.

Toome ära kokkuvõtte Venemaa saami aktivisti Valentina Sovkina intervjuust Poola ringhäälingu rahvusvaheliste uudiste portaalile “Vot Tak” ja tema Darja Jegereva arreteerimisega seotud pöördumise Venemaa põlisrahvaste  lehel.

Valentina Sovkina meenutab neli tundi kestnud läbiotsimist: “Kell üheksa hommikul kostis koputus, kui avasin ukse, sisenes seitse inimest, viis meest ja kaks naist. Kolm maskides. Esimese asjana küsisid „Kus tehnika on?“.” Valentina püüdis neid takistada, küsides, kes nad on. Talle näidati paberit, kuid ta ei näinud ilma prillideta. Elutuppa sisenedes järgnes talle kohe läbiotsija ja haaras prillide kõrval olnud mobiiltelefoni. Teine telefon oli voodis padja all, ka see võeti ära ja nõuti telefonide avamiseks vajalikke koode. Neid Valentina ei andnud. Selle peale ütlesid läbiotsijad, et kuna te ei andnud koode, siis seal on, mida varjata. Vastuseks ütles Valentina, et muidugi on, seal on isiklik kirjavahetus, fotod, mida abikaasale saadan. Siis soovis Valentina advokaati, väites, et tal on selleks õigus, mille peale kosteti, et see pole läbiotsimine vaid “läbivaatus”. See “läbivaatus” aga kestis neli tundi, läbiotsijad hargnesid erinevatesse tubadesse, sirvisid dokumente, raamatuid, kladesid ja olid üllatanud, et neid nii palju on. Valentina küsis selle peale korduvalt, mida otsitakse. Vastus oli kogu aeg sama: “Me vaatame”. Lõpuks võtsid “läbivaatajad” endaga kaasa telefonid, vana märkmiku ja tarkvara.

Edasi tutvustatakse lugejaile saame, keda portaali andmetel on 80-100 tuhat, neist omakorda 1599 elab Venemaal, Koola poolsaarel.  Valentina Sovkinat esitletakse kui üht tuntumatest Venemaa saami rahvusliikumise aktivisti. Portaalis esitatakse info, et Stalini ajal represseeriti kirjade järgi 118 saami rahva esindajat ja kõige tuntumaks saamide vastu esitatud kriminaalasjaks sai väidetav „saamide vandenõu“, mille käigus lasti maha 15 saami ja 13 saadeti töölaagrisse asumisele.

Aastate jooksul on Valentina Sovkina rahvusvahelistel foorumitel rääkinud Venemaa saamide õigustest ja kritiseerinud põlisrahvastele kuuluvate maa-alade hõivamist suurtööstuste poolt. 2022. aastast sai Valentina Sovkinast ÜRO põlisrahvaste püsifoorumi liige Venemaa Föderatsiooni poolt, tema volitused kehtisid kuni 2025. aasta detsembrini. Enne volituse lõppemist, 19. detsembril, lahkus Valentina Venemaa Föderatsioonist Norrasse, kus elas juba ta abikaasa. Selle otsuse tegi ta oma sõnul “instinktist”. „Kui ma oleks jäänud, oleks võinud juhtuda, mis tahes. Aga kui lahkun, siis vähemalt on mul võimalus rääkida,“ ütles ta. Teekonnal Norrasse mõtiskles ta, et ajalugu kordub.

Anonüümne allikas on põlisrahvaste aktivistide kinnipidamist kommenteerinud alljärgnevalt:

„Need inimesed on avalikult rääkinud, et maa-alasid, kus põlisrahvad on elanud aastasadu, reostatakse kaevandades sütt ja puurides naftat. Aina raskem on tegeleda jahi ja kalandusega, raskendatud on ligipääs kogukonna maadele. Põlisrahvaste keeled surevad välja, külakoolid pannakse kinni ja enam ei anta lastele edasi traditsioone. Põlisrahva elu on olnud avalik ja rahumeelne tegevus.“

Praeguseks on Valentina Sovkina avaldanud Venemaa põlisrahvaste  lehel pöördumise pealkirjaga „See on sihiteadlik riiklik hirmutamise poliitika“:

“Vennad ja õed, kolleegid!

Pöördun teie poole viha ja valuga, mis on seotud minu õe ja kolleegi Darja Jegereva arreteerimisega ja uue ulatusliku repressioonide lainega Venemaa põlisrahvaste vastu. See, mis toimub täna, see pole juhuslik või kohalike võimude ülereageering. See on sihiteadlik riiklik hirmutamise poliitika, põlisrahvaste liidrite allasurumine ja kriminaliseerimine. Meie rahvaste vaba tahte hävitamine.

Ma räägin sellest mitte ainult kui ÜRO põlisrahvaste püsifoorumi liige, aga kui inimene, kes on ise 17. detsembril 2025 muutunud repressioonide ohvriks: kui minu majja Lujavris (Lovozero) tungisid jõustruktuuride esindajad, kes konfiskeerisid arvutid, sidevahendid ja dokumendid. Samasugused läbiotsimised ja ülekuulamised on toimunud ka teiste põlisrahvaste esindajate kodudes üle Venemaa. See on planeeritud, hästi koordineeritud hirmutamise aktsioon.

See pole meie jaoks uus reaalsus. Juba 2014. aastal saime mina ja teised põlisrahvaste esindajad tunda jõustruktuuride tegevust ja tähelepanu seoses meie katsega viia põlisrahvaste olukorrast tõde rahvusvahelise üldsuse ette. Siis ei lubatud meid riigist välja, et me ei saaks osaleda ÜRO konverentsil. Praegu aga toimub see palju karmimates vormides ja kogu riigis. Repressioonid seoses sündmustega Baimakis, kriminaalasjad ersa rahvusaktivistide vastu ja Altai vabariigi ühiskonnaaktivistide kinnipidamine. Need on hiljutised näited sellest, kuidas riik tahab hävitada Venemaa rahvaste sõltumatut häält.

Põlisrahvaste õiguste eest seisjaid loetakse ekstremistideks ja terroristideks selle eest, et nad rahumeelseid vahendeid kasutades on seisnud põlisrahvaste õiguste eest oma traditsioonilisele eluviisile, kultuurile, keelele ja lihtsalt inimlikule väärikusele. See on karistuseks neile, kes ei karda rääkida tõde avalikult, seal hulgas väljapool riiki, ÜRO-s ja teistel õiguste kaitse foorumitel. Kõige enam tekitab nördimust fakt, et Vene võimud süüdistavad aktiviste terrorismis, mille ees Venemaal määratakse kolossaalselt pikad vabadusekaotused – 15, 20 aastat vanglat – inimestele, kes mitte kunagi pole üles kutsunud vägivallale või ise vägivallatsenud. Need  karistused aga pole tegelikult mitte „võitlus terrorismi vastu“ vaid hirmutamine /…/.

Me peame asju nimetama oma õigete nimedega, see pole võitlus terrorismiga, see on poliitiline kättemaks. See on otsene riigi karistus selle eest, et põlisrahvastel on olnud julgust pöörduda ÜRO poole ja rääkida oma õiguste rikkumisest, osaleda rahvusvaheliste organite töös ja rääkida tõtt sellest, mis toimub Venemaal. Vene võim aga kriminaliseerib sihipäraselt koostööd ÜRO-ga. Tänapäevaks on Venemaal praktiliselt hävitatud sõltumatu arvamuse vabadus. Iga kriitika, iga teisitimõtlemine, iga iseseisev ühiskondlik tegevus surutakse julmalt maha. Eriti küüniline on, et löök suunatakse kõige kaitsetumate – väikesearvuliste põlisrahvaste vastu, kes on sotsiaalselt kaitsetud, elavad kaugetes külades, rasketes looduslikes tingimustes, kel pole poliitilist kaalu ja kes on nähtamatud „suure ühiskonna“ jaoks. Meie rahvad ei saa oma õigusi kaitsta muidu, kui läbi rahvusvahelise õiguse. Aga just selle eest meid täna karistatakse.

Eraldi tahan ma alla kriipsutada Vene riigi kahepalgelisust. Formaalselt kuulutades põlisrahvaste õiguste kaitsmist, hävitab riik juba aastaid sõltumatuid põlisrahvaste organisatsioone, jälitab põlisrahvaste liidreid ja kasutab riigi kontrollile alluvaid struktuure kui marionette rahvusvahelisel areenil. Nagu näiteks RAIPON, regioonide valitsuste juures tegutsevad ühiskondlikud nõukogud. Marionette, kes tegelikult ei esita põlisrahvaste reaalseid huve, vaid on riigi repressiivpoliitika fassaadiks ja propaganda allikaks, mis räägib meie rahvaste „õnnelikust elust“ Venemaal.

Eriliseks küünilisuse märgiks toimuva kohta on hiljutine Venemaa presidendi Vladimir Putini käskkiri 2025. aasta novembrist kuulutada 30. aprill Venemaa väikesearvuliste põlisrahvaste päevaks ja 8. september Venemaa rahvaste keelte päevaks. 2026. aasta aga kuulutada Venemaa rahvaste ühtsuse aastaks. Samal ajal, kui Kremlis kuulutatakse välja pidupäevad, toimuvad koha peal nende rahvaste liidrite seas läbiotsimised, ülekuulamised ja kinnipidamised.

Ma pöördun riikide, ÜRO erinevate organite poole. Praegu on vajalik selge, printsipiaalne ja avalik seisukoht. Vajalik on Darja Jegereva vabastamine, samuti teiste vahi alt vabastamine, kõikide repressioonide lõpetamine, kriminaaluurimise ja põlisrahvaste esindajate survestamise lõpetamine. Kriminaalasja lõpetamine seoses koostööga ÜRO-s. Omalt poolt kavatsen tõstatada selle küsimuse ÜRO põlisrahvaste püsifoorumil ja teistes ÜRO organites. Ma hakkan nõudma toimunu suhtes rahvusvahelist hinnangut, samuti ebaseaduslikult kiusatute kaitset ning tähelepanu pööramist põlisrahvaste õiguste ränkadele ja süsteemsetele rikkumistele Venemaal. Ja lõpetuseks Darjale: Daša, õde, sa ei ole üksi. Sinu mehisus ja sinu hääl on tekitanud hirmu neid, kes on harjunud tegutsema vaikuses ja karistamatult. Me oleme sinuga ja me räägime ja nõuame! Põlisrahvaste solidaarsus on vanglast ja repressioonidest tugevam. Me oleme koos!”

Valentina Sovkina,

ÜRO põlisrahvaste foorumi (UNPFII) liige