Marid

Nimetused

Marid on ajalookroonikates tuntud ka nimetuse tsarmis või tšeremiss all. Ise kutsuvad nad end marideks.

Asuala

Marid elavad Volga jõe keskjooksul Vjatka ja Vetluga jõgikonnas, kus on Mari Eli vabariik, mille pealinn on Joškar-Ola. Ajaloosündmuste tulemusena elab 51,7% maridest väljaspool rahvusvabariigi piire: Baškortostanis, Kirovi ja Sverdlovski oblastis, Tatarstanis ja Udmurtias ning vähesel määral ka Permi oblastis.

Arvukus

Mari Eli Vabariigis elas 2020/21. aasta rahvaloenduse järgi 677 000 inimest (mis on 2,7% vähem võrreldes eelmise rahvaloendusega). Maride osakaal vabariigi elanikest on 40,1%, ehk siis umbes 271 470 inimest.

2020/21. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel on marisid 423 803 inimest. 2010. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel oli marisid 547 605. Nende kahe rahvaloenduse vahelisel ajal on maride arvukus järelikult kahanenud 22,6%. 2002. aastal oli nende rahvaarv 604 000 inimest, ehk siis kahe eelneva rahvaloenduse vahelisel ajal oli juba vähenenud maride arvukus 9,4% võrra.

Eraldi niidu- või idamariks pidas ennast 101 inimest 2020/21. aasta rahvaloendusel. See on poole võrra vähem (53,7%) võrreldes 2010. aasta rahvaloendusega, millal niidu- ja idamarideks luges ennast 218 inimest.

Mari (sh niidu- ja idamari) keelt pidas 2020/21. aasta rahvaloenduse andmetel emakeeleks 258 951 inimest. Muutust eelmise rahvaloendusega on 29% kahanemine, kuna 2010. aasta rahvaloenduse järgi mari keele kõnelejaid oli 365 316. See oli omakorda 21% vähem võrreldes eelneva rahvaloendusega 2002. aastal, millal oli mari keel emakeeleks 464 000 inimesele.

Mari keelt pidas 2020/21. aasta rahvaloenduse järgi rahvuskeeleks 332 829 kõnelejat, mis on 79,3% maridest. Kuigi arvuliselt on muutus 196 240 kõnelejat vähem võrreldes 1989. aasta rahvaloendusega, on osakaal säilinud siiski suhtelist samana (1989. aastal 81,9%). Teiste soome-ugri rahvastega võrreldes ongi marid oma emakeele kõige paremini alal hoidnud.

Keel

Mari keel kuulub soome-ugri keelkonna volga rühma (sinna kuuluvad veel ersa ja mokša keel). Maridel on kolm eri murdeid kõlelevat rahvusrühma: mäe-, niidu- ja idamarid. Kahel esimesel on olemas oma kirjakeel, niidumari kirjakeelt kasutavad ka idamarid.

Ajalugu

Maridel on alates 6. sajandist alates tulnud elada võõrvõimude juhtimisel (551. aastast valitsesid Marimaal idagoodid, 7. sajandist bolgarid, 1236. aastal tulid mongolid-tatarlased, 1552. aastal aga venelased).

16. sajandi 2. poolel algasid maride kaitselahingud venelaste sõjakäikude vastu, mis on tuntud tšeremissi sõdadena (1552–1557, 1572–1574, 1581–1584). Sõjad lõppesid maridele lüüasaamisega, marid asusid hulgakaupa ümber ida poole, käivitus Vene kolonisatsioon. 18. sajandil jätkus maride ümberasumine massilise õigeusustamise tagajärjel. Maride asuala jagati Kaasani, Vjatka ja Nižni Novgorodi kubermangu vahel.

1905.–1907. aastatel algas maride rahvuslik ärkamine, 1920. aastal moodustati Mari autonoomne oblast. Ent 1930. aastatel käivitus kollektiviseerimine ja massirepressioonid, enamik mari intelligentsist hävitati. 1950. aastate industrialiseerimise tagajärjel ahenes järsult mari keele ühiskondlik kasutussfäär ja mari keel taandus külakeeleks.

Nõukogude Liidu lagunedes aktiviseerus maride rahvuslik liikumine taas. Alates 1989. aaastast on (taas)asutatud legaalsed rahvuspoliitilised liikumised ja ühendused Mari Ušem (Mari Liit), Kugeze Mlande (Esivanemate Maa), U Vii (Uus Jõud), on taastatud ka marikeelseid koole.

1992. aastal loodi Mari Eli Vabariik senise Mari ANSV (1936) asemel.

Kultuur

Huvitav aspekt maride kultuuris on nende muistne animistlik usk, milles on säilinud sajanditepikkused traditsioonid. Iga kolme aasta tagant toimuvad suured ülerahvuselised loodususupalvused Tšumbõlati mäel.

Maride kultuur on mõjutusi saanud kokkupuudetest türgi-tatari rahvastega, parim näide siin on Marimaa nimi Mari El, kus sõna “El” on türgi-tatari sõna ja tähendab rahvast või riiki.