Handid

Nimetused

Hantide enesenimetus on hantõ, ka kantõk; vene nimetus ostjak võib olla mugandus handi keelest as-jah (Obi rahvas).

Rahvaarv ja asuala

Hantide rahvaarv on viimasel ajal veidi kasvanud. 2010. aasta Venemaa rahvaloendusel loendati hante 30 943, 2002. aasta oli neid 29 000 – lisandunud on 7,9%. Handi keelt rääkis 2002. aastal 48% ja 2010. aastal 9584 inimest ehk 31% hantidest.

Handid elavad peamiselt Handi-Mansi ja Jamali Neenestis autonoomses ringkonnas, mis kuulub Vene Föderatsiooni Tjumeni oblastisse, geograafiline asend jääb Obi jõe keskjooksu alale, Kesk-Uurali mäestikust itta. Pealinn on Hantõ-Mansiisk.

Keel

Handi keel kuulub soome- ugri keelte ugri rühma, kuhu kuuluvad ka mansi ja ungari keel. Handi keeles eristatakse põhja-, ida- ja lõunamurret.

Kultuur ja kombed

Karupeiede pidamine on põhjarahvaste kultuuritava, mis kõige rohkem levis Aasia loodeosas elavate hantide ja manside juures. Püha looma – karu tapmist pidi lepitama peiede pidamisega. Arvati, et peale karupeiede pidamist tuleb looma kondid viia hiide – sellest saab alguse uus karu.

1930. aastatel keelati nii karupeiede pidamise traditsioon kui ka hantide religioon – šamanism. Šamanism liidab esivanemate ja tootemlooma kultuse jumalate ja vaimude lepitamisega. Ülemjumal on handi religioonis Num Torõm, kes arvatakse tulevat maailma saarelt, mis asub keset Numto järve Torõm-Jaguni jõe ülemjooksul. See ala on olnud hantide pühapaik, kuni 1990. aastatel avati seal naftatööstus.

Eestikeelset kirjandust

• I. Manninen, Soome sugu rahvaste etnograafia. Tartu, 1929
• T. Seilenthal, Suvi hantide juures. – Saaremaast Sajaanideni ja kaugemalegi. Tallinn, 1970
• V. Uibopuu, Meie ja meie hõimud. Peatükke soomeugrilaste minevikust ja olevikust. Lund, 1984

Filmisoovitus

“Kalevala hääled” (1986)

Stsenarist ja režissöör Lennart-Georg Meri, operaator Ago Ruus, kunstnik Epp-Maria Kokamägi, helilooja Lepo Sumera, monteerija Kadri Kanter, filmi direktor Ene Arumaa, toimetaja Enn Vetemaa. Film on digitaalselt restaureeritud 2009. aastal.

Antropoloogilin dokumentaalfilm jaguneb mõtteliselt kolme ossa:

1. esimeses jälgitakse mälu osa kultuuris Kaleva-eelsel ja -järgsel ajal. Rahvalaulud on salvestatud 1985. aasta filmiekspeditsioonil Karjala ANSVs ja Handi-Mansi autonoomses ringkonnas.
2. Teises tehakse kaasa Elias Lönnroti uurimismatk Eestis, mis on esitatud tema päeviku põhjal, mille avastas Heldur Niit Soome Kirjanduse Seltsi arhiivis 1985. aastal. Lönnroti märkmeid loeb Tõnu Mikiver.
3. Kolmandas osas elustatakse sooraua valmistamise rituaal, juhendas Arvi Lauringson.

Kõlab Veljo Tormise “Raua needmine” Filharmoonia Kammerkoori esituses. Arbuja – Tõnu Kaljuste, vana sepp – Heino Müller, noor sepp – Sulev Teppart. Liikumise seadis Mai Murdmaa.