Maride liider Anatoli Radõgin maride ühiskondlikest liikumistest

Hiljuti ilmus suhtlusvõrgustikus VKontakte intervjuu, mille andis Anatoli Radõgin, pikaaegne Udmurdi Vabariigi maride liider ja praegu ülevenemaalise liikumise Mari ušem (Mari liit) esimees, kes on on hariduselt jurist ja kuulunud 30 aastat erinevate mari rahvuslike organisatsioonide juhtorganitesse.

Kõigepealt jagab ta praeguse mari rahvusliku liikumise kolmeks: mari rahva kongressil valitud mari nõukogu Mari mer kanaš  (juht  onjoža Eduard Aleksandrov, Mari El Vabariigi riiginõukogu liige); teiseks föderaalne maride kultuurautonoomia, mis ühendab kümmetkonda maride organisatsiooni väljaspool Mari Vabariiki ja kolmandaks liikumine Mari ušem. Eriti kriitiline on ta maride kultuurautonoomia suhtes, mis on tema meelest täielikult alla käinud. Seda juhib Mari El vabariigi riigiametnik, Mari El Vabariigi riiginõukogu esimehe asetäitja Larissa Jakovleva. Organisatsioonil pole mingitki iseseisvust, leiab Radõgin. Samasugused lood olevat mari nõukoguga, mis on loodud riigivõimu näpunäidete järgi ja mõeldud Mari ušemi mõju vähendamiseks. Mõlemad organisatsioonid on sisuliselt riigivõimu käepikendused — annab Radõgin hinnangu. Tema arvates on Mari ušem ainuke jõud, mis ei sõltu võimurorganitest, sest kogub oma tegevuseks annetusi ja liikmemakse.

Radõgin kinnitab ajakirjanikule, et Mari ušem on olnud alati riigivõimu erilise tähelepanu all, saanud ka nende poolt kriitikat, et Mari ušem ei oskavat midagi muud teha kui kritiseerida. Radõgini hinnagul aga näitavad Mari ušemi organisatsioonid, mis tegutsevad mitmel pool üle Venemaa, väga häid tulemusi. Ta toob näiteid: Tatarstani Mari ušem on välja andnud viieosalise raamatusarja Tatarstani maridest, oma raha eest ja ilma toetuseta riigieelarvest. Samuti korraldavad nad võrkpalli- ja maleturniire, millest võtavad osa ainult marid. Tatarstanis asuva Aktaziki külaaktiiv viis läbi kogukonna koosoleku, mis võttis vastu otsuse seista vastu keemiatööstuse jäätmete hoidla rajamisele, Tatarstani juhtkond arvestas mari rahvusest kogukonna nõudmistega, millega olid ühinenud veel viie mari küla aktiivid.

Radõgini info kohaselt Udmurdimaa maride organisatsioonid on ühinenud, moodustades mari nõukogu ja sealsetes mari külades on hakatud asutama ühiskondlikke külanõukogusid jal kanaš, kus külaaktiiv arutab videokohtumistel kohaliku eluolu probleeme. Mariiskoje Gondõrevo külas ei hakanud kohalikud näiteks ootama administratsiooni abi, vaid ehitasid oma vahenditega kaks silda, praegu aga arutavad külatiigi rajamist. Mari ušem organisatsioonid Jamali-Neenetsi ja Handi-Mansi autonoomsetes ringkondades tegelevad keeleõppe küsimustega.

Suurimaks mari probleemiks peab Radõgin  keele- ja haridusküsimusi:  mari keele õpetamise olukord on kriitiline. Mari keelt emakeelena õppijate arv on vähenenud enam kui kümme korda, mille eest vastutavad valitsus ja riiginõukogu saadikud, kes on lubanud külakoole sulgeda, leiab Radõgin. Ta avaldas arvamust, et peaks üle vaatama Venemaa riigiduumas vastu võetud haridust puudutava föderaalseaduse. Mari identiteedi säilitamiseks peab Radõgin vajalikuks elavdada maamajandust, siis on ka küla tugev. Ilma riikliku maaelu toetuseta lahkuvad noored küladest ja sulguvad külakoolid. “Tuleb uurida edukate põllumajandusettevõtete tegvust,” leiab Radõgin.