Isurikeelsed sildid tekitasid Venemaal skandaali
Leningradi oblastis jõuti peale kuus aastat kestnud tööd ladina tähtedega isurikeelsete külasiltideni. Visitina (Вистино) külanõukogu territooriumile paigutati poolsada külasilti, millel vene kõrval ka isuri keel. Sildid paigutati mitte ainult praeguste isuri külade juurde, aga ka kohtadesse, kus isurid varem tihedamalt koos elasid.
Uute tahvlite avamiseks valiti algselt maha põletatud külade päev, mida Leningradi oblastis tähistatakse juba kümme aastat 29. oktoobril, tegelikkuses jõuti selleni 4. novembril, mis on Venemaa Föderatsioonis rahvusliku ühtsuse päev.
Isuri keelt kirjutatakse ladina tähtedega, lisaks aga kasutatakse ka ä ja ö tähte.
Nii näiteks Слободка küla nimetuseks on sildil Säädinä, Залесьеaga Metsakylä, Логи sai Logove/Loan kylä nime, Александровка aga Röllölä. Nüüd saavat ka turist teada, et Вистино on kunagi olnud hoopis Vistina, Суйда aga Suija, Югантово – Saarove ja Сменково hoopis Otstave.
Nii kirjeldas üritust pigem positiivselt kohalik uudisteportaal 47news ja märkis, et see toimus isurite kogukonna Šoikkula initsiatiivil ja Kingissepa rajooni administratsiooni toetusel. Portaali allikad pidasid võimalikuks, et isurite algatus leiab kasutamist ka muljal oblastis, kus põlisrahvad elavad, näiteks vepslaste juures.
Šoikkula juht Dmitri Zaitsev-Harakka rääkis ajakirjanikele, et idee teostamine võttis väga palju aega. Esimest korda paigaldati külade juurde isurikeelsed tahvlid juba 2016. aastal, aga nad rüüstati. “2019. aastal, mis kuulutati ÜRO poolt põlisrahvaste aastaks, otsustasime selle teema juurde uuesti pöörduda, et anda väikesele isuri keelele enam kaalukust,” ütles ta. Algatusega liitusid keeleteadlased, kohalikud põliselanikud ja koduloolased ning tulemusega võib rahule jääda, leidis Zaitsev-Harakka. „Isuri keel ja ornamendid on hästi nähtavad ning on oluliseks täienduseks turismimarsruutidele kogu Šoikkula poolsaarel. See on osa Leningradi oblasti rahvuslikust koloriidist,“ märkis ta.
2024. aastal välja antud teatmiku “Национально-культурные общественные организации, действующие на территории Ленинградской области“ järgi elab Leningradi oblastis 169 isurit, mis moodustab 0,01 % oblasti elanikkonnast. Isuri keelt valdab 70 inimest.
Selline esmapilgul väikesearvulise isuri kogukonna väga vajalik ja tore algatus, samuti võimude osutatud toetus võiks ju liigituda üheks väheseks positiivseks uudiseks Venemaa Föderatsiooni rahvuspoliitika valdkonnas, kui ei oleks olnud reaktsiooni, mis tõi välja vene šovinismi kui ka muude foobiate olemuse.
Nädal hiljem, 17. novembril avaldas portaal versia.ru artikli pealkirjaga „Leningradi oblast valmistub suveräniteetide paraadiks?“. Artiklis räägitakse sellest, et kohalike võimude toetusel on ilmunud pruunil foonil kohalikele inimestele mittemõistetavas „isuri“ keeles tahvlikesed. Küsitakse, kas kohalikud võimud on ikka kõik hästi läbi mõelnud? Isuri keel aga ongi kirjutatud jutumärkides, ehk siis keeleks seda ajakirjanik ilmselt ei pea.
Ajakirjanik jätkab, et tahvlid on ilmunud piirkonnas, mida võiks pidada strateegiliseks, sest poolsaar asub Läänemeres suurima sadama Laugasuu (Ust-Luga) naabruses. Artiklis tuuakse isuri keele kõnelejate arvuks 2010. aasta seisuga 123 ja märgitakse, et neid on kogu Venemaa Föderatsioonis 210. Ajakirjanik leiab, et väikerahvad vajavad tõesti toetust, kuid need rahvad ise ei soovivatki alati sellist tähelepanu. Näiteks olla olnud see nii ingerisoomlastega, kui 1990ndatest tuntud “odioosne liikumine “Vaba Ingerimaa“” kutsus üles autonoomiale ja koguni Leningradi oblasti eraldumiseni Venemaast ja soovides üldse Venemaa lagunemist. Mõned aastad tagasi märkis üks kohalike ingerioomlaste aktiviste Susanna Parkkinen, et separatistliku liikumise „Vaba Ingerimaa“ juhtide seas pole üldse mitte ingerisoomlased vaid “isehakanud”, kes katavad end ingerisoome rüüga. Nii ei saavat ka välistada, et kerkivad esile terroristid, kes kujuavad end isurite või vadjalastena. „Tasub märkida, et „Vaba Ingerimaa“ tervitas juba külade isurikeelseid ümbernimetamisi. Kas võikski olla teisiti,” kirjutab ajakirjanik Venjamin Solodov. Ning jätkab teemat, viidates president Vladimir Putinile, kes 5. novembril oma rahvussuhete nõukogu istungil märkis, et väljaspool Venemaad luuakse rahvusvahelisi organisatsioone, võlts(pseudo)rahvuslikke keskusi ning tegelikult on see Venemaa vastane infosõda: räägitakse mingist Venemaa „dekoloniseerimisest“. Ajakirjanik lõpetab artikli tõdemusega, et tuleb välja, et „pseudorahvuslikud“ keskused luuakse välismaal, pinnast aga nende tegevuseks valmistatakse ette koha peal. Artiklit kommenteerides leidis ajaloolane Aleksandr Djukov, et tema meelest ongi Ingerisoome Vabariiki juba hakatud ehitama. Üheks selle näiteks olevat selliste sümbolite loomine, et “näete, see polegi siin venelaste maa”. Publitsist Aleksei Živov aga leiab teatava kahjutundega, et kuna Venemaa austab rahvusvahelist õigust, siis annab see vaenlasele õiguse apelleerida ÜRO poolt tunnistatud „rahvaste enesemääramise õigusele“ ja hoiatab, et nii lagunes omal ajal NSV Liit.
Paar päeva hiljem, 19. novembril kirjutab versia.ru portaalis ajakirjanik Ivan Dmitriev artikli „ÜRO Venemaa vastu“ , milles osutab tähelepanu Venemaa Föderatsiooni juhtivatele ülikoolidele, kes valmistavad ette spetsialiste rahvusvahelise õiguse valdkonnas. Nimelt toimus Uurali riiklikus õigusteaduste ülikoolis suvekool, mis oli pühendatud inimõigustele. Üliõpilasi oli sadakond, kes pidid osalema kohtuprotsessi matkivas mängus „Inguarani perekond Sigma riigi vastu“. Selle välja mõeldud riigi võimud deporteerisid väidetavalt mitu väärismetallide kaevandustele ettejäävat küla, kus tihedalt koos elas põlisrahva pilarite hõim. Üks võistkond kaitses juriidiliselt põlisrahva huve ja rääkis sellest, et Sigma on rikkunud nende õigusi, kasutades seejuures aktiivset rahvusvahelist dokumentatsiooni, nagu ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon, ÜRO põlisrahvaste foorumite dokumendid jne. Sigma esindajad aga pidid argumenteerima, et nad lähtuvad riikliku arengu programmist, et deporteeritud külade elanikele on olemas toetusmeede, samuti muud Sigma valitsuse poolt välja töötatud dokumendid. Ühesõnaga, rahvusvaheline õigus võistles riiklike õigusnormidega. Võitjaks tulid põlisrahva pilarite kaitsjad, ekspert aga oli Dmitri Zaitsev-Harakka, isurite kogukonna juht. Ajakirjanik esitabki küsimuse, kas võib olla võimalik, et Venemaa ülikoolid õpetavad tulevasi juriste, kes hakkavad kaitsma „põlisrahvaste õigusi“, rünnates Venemaa ettevõtteid, sõltumata sellest, kas need rahvad tahavad üldse oma õiguste kaitsmist või mitte.
Autor toob siin hoiatava näite Brasiiliast, kus Belemi linnas toimunud ÜRO 30. kliimamuutuste raamkonverentsi akrediteerimistsooni kogunesid põliselanikud ja protesteerisid naftapuuraukude rajamise vastu nende territooriumil. Nende üks liidreid ütles: „Me tahame, et meie maad oleksid vabad põllumajandusest, naftatootmisest ja metsatööstusest.”
Skandaal isurite ja Dmitri Zaitsev–Harakka ümber aga kogub hoogu ja tema tehtu jõuab Venemaal väga populaarsesse saatesse „Besogon“ („Kurjajuurija“), mida juhib kuulus filmirežissöör Nikita Mihalkov. 11. detsembril tehakse portaalis myseldon.com pealkirjaga „Eesti agent ja käsilane on paljastatud“ ülevaade saatest, kes Dmitri Zaitsev-Harakka tegelikult on. Vaataja saab teada, et Zaitsev-Harakka on õigusteaduste kandidaat, kes oma kandidaaditöös süüdistas NSV Liitu isurite genotsiidis ja ingerisoomlaste ilmajätmises sotsiaalsetest, majanduslikest ja kultuurilistest õigustest. Lisaks sellele on ta pöördunud Eesti poole palvega kaitsta isureid venelaste eest. Mihalkov konstateerib, et mõelge, milline kingitus on see Euroopa Liidule, kes meie vastu sanktsioone kehtestab. „Meie riigi elanikud pöörduvad Lääne poole, et see kaitseks neid oma riigi eest,“ ütleb Mihalkov.
