Igavesele unele jäi komi etnofuturistlik kunstnik Juri Lissovski

Soome-ugri rahvaste rahvusvahelist kogukonda on väga kurvastanud uudis –  liiga vara jäi igavesele unele väljapaistev komi etnofuturistlik kunstnik Juri Lissovski (11.04.1964 – 16.01.2026).

Juri saatus oli eriline. 14-aastaselt lahkus ta kodumaalt Ukrainast. Ta õppis Komimaal jõelaevnikuks, kohtas seal kaunist komi neiut. Abiellus ja lõi pere. Õppis ära komi keele ja rääkis, et ta lapsed on komid. Astus siis Sõktõvkari kunstikooli, mille lõpetas 1990. aastal.

Koos sõbra, komi kunstniku Pavel Mikuševiga käisid nad ekspeditsioonidel Komi jahiradadel ja külades ning lõid nii sideme komi põlise usundi, mütoloogia ja märgisüsteemiga. See sai nende kunsti aluspõhjaks. Koos illustreerisid nad ka komi mütoloogia teadusliku väljaande.

Juri Lissovski teosed sisaldavad sageli sümboleid. Ta rääkis: „Palju luuakse mälestuste põhjal. Lapsepõlves käisin emaga metsas ja jäime äikesetormi kätte. Peitsime end puu alla, mille oksad kõikusid ja lehvitasid nii, nagu lendaks lind. Ema ütles: vaata, puu lehvitab oksi nagu lind. Ja mulle sööbis see mällu, joonistasin linnu, kes sümboliseerib maad, ja selle kohal lendame meie“.

1992. aastal esines Lissovksi Ižkaris (Iževskis) Udmurdimaal soome-ugri noorte assotsiatsiooni kongressil koos teiste etnofuturistidega. Sealt sai ta inspiratsiooni edasiseks loominguks, kus lisaks komi mütoloogiale kasutas ka vana permi nn loomastiili.

Algul ei võetud teda  tõsiselt ega võetud ka vastu Venemaa Kunstnike Liitu. Esitanud oma etnofuturistliku triptühhoni “Hommik-keskpäev-õhtu” komisjonile, kommenteeriti: noormees, te vist naljatate.

1994. aasta maikuus toimus Tartus esimene soome-ugri noorte loojate konverents, mille korraldajaks oli Fenno-Ugria Tartu keskus Kauksi Ülle juhtimisel. Kauksi Ülle meenutab, et noored kunstnikud Komimaalt soovisid ka Tartusse tulla ja olid valmis ise katma kulud. Kui rong, mis toona Moskvast otse Tartusse jõudis, saabus, tulid rongist kõigepealt maha suured kirgastes värvides maalid, mille tagant kunstnikke kohe ei paistnudki. “Nii saabusid Tartusse komi etnofuturistlikud loojad. Suured pildid panime konverentsisaali üles ja vabastasime kohe kunstnikud osavõtumaksust,” meenutab Kauksi Ülle. Pärast konverentsi kinkisid kunstnikud oma pildid Eesti Kostabi Seltsile ja neid saab seniajani aegajalt näha soome-ugri rahvaid tutvustavatel üritustel.

Kauksi Üllele meenub Juri Lissovskist esimesena tema aval naeratus ja rõõmus olek. Kuigi ta käis vaguneid laadimas, et peret elatada ja jääda kunstnikuks, oli ta rõõmus, et seda suudab. Komimaal võttis ta Eesti ja teiste soome-ugri rahvaste loojaid vastu väga külalislahkelt — üksteist kutsuti “õekesed-vennakesed”.

Eestis toimunud näitused ja etnofuturismi koolkonna loomine avasid hõimurahvaste kunstnikele tee oma vabariikide kunstnike esindajateks. Tasapisi tõusis Komimaal ka Lissovski tuntus ja tähendus. Ta korraldas arvukalt näitusi, tulid tellimused muu hulgas pangakaartide kujundamiseks ja suurte esindusruumide dekoreerimiseks. Temast sai Komi kultuuriaja “Art” kunstnik. Tema kujundatud oli ka Komi Vabariigi 90. sünnipäeva (2011) sümboolika.

Eestis käis ta korduvalt. 1999. aastal  võttis Juri Lissovski osa soome-ugri kunstnike kunstilaagrist Piirissaarel ja Kütiorus. 2008. aastal pani ta oma tööd välja KUMUs toimunud näitusel „Põhi ja kirre: kontinentaalne alateadvus. Kaasaegne kunst ja soome-ugri maailm“. 

Juri Lissovski töid võib näha ka Eesti Rahva Muuseumi püsiekspositsioonil „Uurali kaja“.

2015. aastal toimus  soome-ugri kultuuripealinna Obinitsa raames etnofuturismi konverents „Looja tuleb külla“. Juri Lissovski viis seal läbi etnofuturistliku joonistamise töötoa kõigile osavõtjatele: õpetas joonistama oma maailmapilti. Ta töötas ka Komimaal kunstikoolis ja tegi mujalgi oma töötubasid. Vähem on teada, et Juri Lissovski oli lisaks ka fotograaf, filosoof ning leiutaja. Tal oli kümneid erinevate seadmete patente, mis puudutasid eelkõige inimeste ohutusega seotud teemasid.

Kauksi Ülle meenutab, et viimane kohtumine oli tal Juri Lissovskiga Komimaal etnofuturismi seminaril 2016. aastal. Sealgi sai räägitud ja uudiseid vahetatud: Juri rääkis, millise rõõmuga ta ehitab omale maja. Ütles, et kõike tuleb elus teha rõõmuga.

Võib arvata, et viimased aastad ei olnud Juri Lissovskile kerged.

Kunstniku, kunstiõpetaja, rahvusliku liikumise hinge, filosoofi suur maalritöö sai tehtud. On väga kurb, et haigus ei halastanud ja võttis värvid liiga vara andekast käest ning viis meie liikumise ühe särava hinge meie seast igavikku.

Sügav kaastunne Juri perekonnale ja lähedastele, kogu komi rahvale.

Fenno-Ugria Asutus