Nganassaanid

Nimetused

Enesenimetus on nganassa(n), sageli kujul ngano nganassan, ent see pole üleüldine. Avami rühm eelistab enesenimetust njaa (vend) ja idapoolne Vadejevi rühm enesenimetust asa. Ühtse rahva enesetunnetust pole nganassaanidel välja kujunenud. Nende varasem ja laiemalt tuntud, kuid tänapäeval vananenud nimetus tavgisamojeedid ehk tavgid on levinud teistesse keeltesse vene keele vahendusel.

Asuala

Nganassaanid elavad Taimõri poolsaare lõuna- ja keskosas Põhja-Jäämere ääres, kuuludes administratiivselt Krasnojarski krai Taimõri autonoomsesse ringkonda. See on valdavalt lagetundraala, lõuna pool leidub ka metsatundrat. Nganassaanid on põhjapoolseim Euraasia põlisrahvas.

Administratiivselt kuulub nganassaanide asuala Krasnojarski kraisse Taimõri ehk Dolgaani-Neenetsi autonoomsesse ringkonda. Enne sunniviisilist paiksele eluviisile üleviimist rändasid nad Pjassino, Dudõpta, Boganida, Heta jõest lõunas Taimõri järve ja Bõrranga mägismaani põhjas. 1960–1990 toimus järkjärguline nganassaanide paiksustamine kolme asulasse: Volotšanka, Ust-Avam ja Novaja.

Nganassaanid moodustavad tänapäeval neis külades alla poole elanikkonnast: suurim etniline grupp on dolgaanid, vaid Volotšankas on nganassaane veidi rohkem kui dolgaane. Tänapäeval on osa nganassaane asunud elama regiooni suurematesse linnadesse nagu Dudinka ja Norilsk. Paiksed nganassaanid elavad üksteisest üsna kaugel paiknevates asulates ning neil on omavahel vähe kokkupuuteid.

Rahvaarv

2010. aasta rahvaloenduse kohaselt pidas end nganassaaniks 862 inimest. 2002. aastal oli nganassaane  834 ning 1989. aastal 1262, kellest emakeelt rääkis väidetavalt 83,2%. Hilisemate uurimuste kohaselt rääkis tegelikkuses emakeelt vaid 44% ning igapäevaselt kasutas seda vaid 17,6% nganassaanidest.

Keel

Nganassaani keel koos neenetsi ja eenetsi keelega moodustavad samojeedi keelte põhjarühma. Lääne pool räägitakse Avami murret ja ida pool Vadejevi ehk Hatanga murret. Murdeerinevused ei ole suured. 2010. aasta rahvaloendusel teatas 125 inimest, et oskab nganassaani keelt.

Põhiliseks suhtluskeeleks nii kodus kui tööl on kujunenud vene keel. Noorema põlvkonna keelevahetus on olnud kiirem kui teistel põhjarahvastel johtuvalt järsust paikseks jäämisest multietnilistes külades, segaabieludest ja internaatkoolis käimisest.

Nganassaanide seas on vene keelel ja keskkonnal kõrge prestiiž. Ent see keskkond tõrjub nganassaane. Boikoteeritakse venelasigi, kes nganassaanidega lävivad.

Ajalugu

Nganassaanid assimileerisid endasse ilmselt mingi paleoasiaatilise kütirahva, nagu ka läänepoolseid jukagiire, põhjapoolseid tunguuse ja läänepoolseid samojeede. 17. sajandil maksustati nganassaanid venelaste poolt. Jassakikogumise hõlbustamiseks joodeti nganassaanidele 15 ämbrit viina aastas, hoogustus nende töö ja loodusvarade ekspluateerimine.

Pikka aega elasid nad üsna eraldatuna venelastest, kuid muutuse tõi nõukogude võim. 1930.–1940. aastatest alates – mõned aastad hiljem kui naaberrahvastel – hakkasid võimud taga kiusama ka nganassaane, represseerides nii šamaane kui ka kulakuid, hoolimata sellest, et nganassaanide seas ei leidunud märkimisväärset varanduslikku ebavõrdsust.

1930. aastatel kollektiviseerimise käigus moodustati kolhoosides põhjapõdrakasvatusbrigaadid, mis koosnesid algul vaid nganassaanidest. Hiljem 1950. aastate lõpul ja 1960. aastatel ühendati aga nganassaani ja dolgaani brigaadid ja peagi algas nganassaanide paiksustamine, mis oli nõukogude ideoloogia järgi eelduseks nomaadide “kultuuritaseme tõstmisele”. Sellega kadus ka põhjapõtrade rändkarjatamine. 1990. aastate alguseks oli üle 90% nganassaanidest paiksed.

Nganassaanidele on uute elunõudmistega kohanemine põhjustanud suuri probleeme. Suur osa neist on sunnitud tegema kvalifitseerimata tööd, palju on töötuid. Alkoholism on üldine. Sõjaväes teeninu on tehtud mees, sest puuduliku tervise või vähese hariduse tõttu pääsevad vähesed nganassaanid aega teenima.

Elatusalad

Nganassaanidele on olnud ja on nüüdki väga oluline metsikute põhjapõtrade küttimine – Taimõr on suurim metsikute põhjapõtrade populatsiooniga ala maailmas. Nganassaanid pidasid ajujahti jõeületuskohtades põhjapõtrade rändeaegadel sügisel ja kevadel.

Suvine jaht sulgivatele veelindudele ja talvine karusloomajaht lõksudega ning kalapüük on samuti etendanud olulist rolli nganassaanide traditsioonilises majanduses. Elati püstkodades ja peeti sõidupõhjapõtru, keda rakendati narta ette.

19. sajandil võtsid nganassaanid neenetsite eeskujul kasutusele suuremahulise kodustatud põhjapõtrade kasvatuse koos pideva rändava eluviisiga (talveks lõunasse, suveks põhja). Valdav osa nganassaanide rändealadest jäi lagetundraaladele, talvel jõuti ka metsatundrasse. 20. sajandi keskel võeti kasutusele põhjapõtradega veetavad suuskadel majakesed ehk balokid, mis tõrjusid kiiresti välja püstkojad.

1970. aastatel kadusid nganassaanide seas kohaliku majanduspoliitika tulemusel põhjapõdrakasvatus ja rändav eluviis. Kodustatud põhjapõtrade kasvatusalad on asendunud metsikute põhjapõtrade aladega. Tänapäeval tegeletakse kolhoosibrigaadides põhjapõtrade ja karusloomade küttimise ning kalastamisega. Naised töötavad külades õmblustöökodades ja toodavad põhjapõdranahkseid riideid ja suveniire.

Usund

Nganassaanide šamanistlik-animistlik usund toetub vastastikkuse ja tasakaalu ideele inimeste ja üleloomuliku ilma vahel. Tasakaalu idee väljendub näiteks jahisaagi jagamises kogukonna liikmete vahel kui ka ressursside kasutamise mõõdukuses üldiselt, kuivõrd jumalad ja vaimud tundras karistavad saagiahneid ja isekaid inimesi. Tundras viiakse teatud aegadel läbi ohverdusi, et tagada häid suhteid üleloomulike jõududega ja kindlustada nii hea saak, tervis, õnn ja heaolu.

Šamaanid on nganassaanide seas vahendanud inimeste ja jumalate vahelisi suhteid sajandeid. Nganassaanidel on kokkupuuteid üleloomulike vaimudega. Kosmoloogias on olulisel kohal Maa-ema, Päikese-ema ja Tule-ema. Tuntuim šamanistlik riitus – puhta koja rituaal – toimus polaaröö lõppedes kesktalvel ja oli pikim pidustus, mis võis kesta 3–9 päeva, mille vältel šamaan loitsis. Hästi on tuntud Kosterkinite šamaanisuguvõsa, kelle liikmed esitasid erandlikult veel nõukogude ajal seansse. Tänaseks on šamaanimine Taimõri poolsaarelt peaaegu kadunud.

Laur Vallikivi artikkel nganassaanidest Eesti Rahva Muuseumi lehel

Eestikeelset kirjandust

• A. Künnap, P. Palmeos, T. Seilenthal, Põhja ja itta. Lehekülgi meie sugulaskeelte uurimisloost, Tallinn 1974
• A. Th. von Middendorff, Reis Taimõrile, Tallinn 1987
• V. Uibopuu, Meie ja meie hõimud. Peatükke soomeugrilaste minevikust ja olevikust, Lund 1984