Print Friendly

Veljo Tormise suurtsükkel „Unustatud rahvad” kõlas hõimupäevadel tervikuna


(Avaldatud Fenno-Ugria aastaraamatus “Soome-ugri sõlmed 2013”)

Hõimupäevade üheks erakordseks ettevõtmiseks olid kammerkoori Collegium Musicale kontserdid 1. novembril Tartu ülikooli ajaloomuuseumis ja 4. novembril Tallinnas Hobuveskis. Esmakordselt kanti tervikuna ette Veljo Tormise kuueosaline tsükkel „Unustatud rahvad“, ettevalmistamisel osales juhendajana ka maestro Tormis ise. Koori dirigeeris Endrik Üksvärav, abidirigendiks oli Miina Pärn. Kultuuripärandi aasta ja Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva puhul muusikaliseks kingituseks mõeldud kontserdi lavastasid Inga Vares ja Mari Mägi. Kogu ettevõtmine on seotud ka suurtsükli plaadile jäädvustamisega. Esituse salvestas Klassikaraadio.

Teose saamisloost

Veljo Tormis kirjutas tsükli, mille aluseks on kuue läänemeresoome rahva runolaulud, oma paljude teiste oopuste kõrval ligi paarikümne aasta vältel aastatel 1970–1989. Selle üksikud alatsüklid ehk sarjad on järgmised: „Liivlaste pärandus“ (1970), „Vadja pulmalaulud“ (1971), „Isuri eepos“ (1975/1979), „Ingerimaa õhtud“ (1979), „Vepsa rajad“ (1983) ja „Karjala saatus“ (1986–1989).

Tormise huvi soome-ugri rahvaste vastu tärkas 1960. aastatel. 1968. aastal osales ta looduskaitse seltsi sõpruskonnaga reisil Liivimaale ja Liivi randa, kus toona võis veel kohtuda ehtsat liivi keelt kõnelevate ja selles keeles laulvate inimestega. Liivimaa matka jaoks oli kaasa võetud Eduard Vääri, liivi keele asjatundja ja mees, kes tundis kõiki liivlasi. Seal kohapeal otsiti üles viimased liivlased. Käidi Pētõr Dambergi juures, liivi laule laulis ka Soomes kooliõpetajaks õppinud Hilda Griva. „Kui ma neid liivi laule seal kuulsin, taipasin kohe, et need on uuemad rahvalaulud, need, mis on pärit saksa mõisaköökidest või tulnud kuskilt meremeeste kaudu. […] Hilda Griva laulud olid oma stiililt nähtavasti saksa päritolu, kuigi nad olid viimaste liivlaste seas ilmselt populaarsed,“ meenutab Veljo Tormis.

Koju sõitis helilooja protestitundega: ta oli lootnud kuulda midagi ehedat, kuid kuulis vaid ilutsevat, ooperlikku laulmist. „Sealt tagasi tulles hakkasin tundma huvi liivi rahva vastu. Me kuulsime seal Liivi rannas ju ehtsat liivi keelt. Mõni inimene seda veel oskas. Ja mul tekkis küsimus, kas siis ehtsat liivi rahvalaulu ei saa kuulda,“ räägib Tormis.

Kui huvi oli juba tärganud, alustas ta põhjalikku tööd kirjandusmuuseumi arhiivis, otsis üles Herbert Tampere eestvedamisel arhiivi jaoks lindistatud heliülesvõtteid ja hankis noote. Nii sai helilooja kuulda ürgset liivi laulu ja selle omapärast helikeelt. Muu hulgas oli lindistatud ka noore Pētõr Dambergi ja liivi vanema põlve inimeste salvestisi. Nende eri ajastustest pärit ja eriilmeliste viiside seadetest sündiski sarja esimene tsükkel „Liivlaste pärandus“.

1970. aastal peeti Tallinnas rahvusvaheline fennougristide kongress, mille ajal korraldati Veljo Tormise autorikontsert. Kongressil sai helilooja tuttavaks akadeemik Paul Aristega, kes oli kuulnud tema soome-ugri huvist. Vadja folkloori fanaatikuna „võttis ta mul lausa käest kinni ja ütles, et ma pean kindlasti ära tegema vadja laulud ja et sügisel tuleb üliõpilaste ekspeditsioon Vadjamaale, mingu ma sinna kaasa“.

Järgnesid ekspeditsioonid Vadjamaale ja Isurimaale, milles Tormisel on meeles üks valus seik: „Me olime Lauga jõe suudmes mitu päeva. Seal elas vadja kuulsaim laulik ja loitsija Oudekki F, kes pani oma vadja rahvariided selga ja rääkis pikki jutte. Kui koju saabus tema postiljonist tütar, hakkas ta emaga tõrelema – miks sa näitad siin oma vanu hilpe ja milleks seda kõike vaja on.“ Oudekki hoidis helilooja väitel külaliste poole ning tema lauldud vadja pulmalaulude põhjal on loodud sarja järgmine osa.

1974. aastal, kui Vadja tsükkel juba valmis ning kuuldus Tormise hõimurahvaste huvist levinud, saatis Petroskoi folklorist Terttu Koski Veljo Tormisele kogumiku Ingerimaa rahvalauludest, millest sai tänuväärne allikmaterjal järgnevate osade „Isuri eepos“ (1975) ja „Ingerimaa õhtud“ loomisel. Eesti rannakülasid meenutavates isuri külades käis Tormis ise vadja ekspeditsiooni ajal. Enamik tookord lindistatud isurikeelsete lauludest pärineb Katja ehk Katoi Aleksandrovnalt, kelle külastamisest meenub Tormisele samuti üks tüüpiline nukrakstegev episood: Katoi laulis isuri keeles, hoides lapselast süles, kuid kui laps nutma tihkuma hakkas, asus ta teda vene keeles vaigistama. Igapäevaseid asju aeti ju ikka vene keeles. Osa Katoi laule on leitud ka fonoteegist, Ariste soovitusel üliõpilaste poolt tehtud salvestiste hulgast.

Tsükkel ei kanna asjata eepose nime: see on pikkade eepiliste laulude kogu, millest mitu on ka Kalevala temaatikast. Olgu mainitud, et ka osa Lönnroti kogutud Kalevala ainesest on pärit Ingerimaalt.

Kadunud rahvaste sari jätkus „Ingerimaa õhtutega“ (1979), alusmaterjali selleks leidus juba mainitud Ingerimaa laulukogumikust. Hoopis olulisemaks sai aga Eestis külas käinud Ingerimaa Rappula külaansambli Röntyskä esinemine raadios, mida Tormis kuulama sattus. Rütmikad ja hoogsad tantsulaulud, röntyskä’d, tekitasid tohutut huvi ja kui Petroskoi kolleeg saatis ka täispikkuses helisalvestised, sai nende põhjalt moodustada külanoorte simmanit meenutava tsükli tantsude ja lauludega, mis on ka kogu suurteose kõige helgem ja enam esitatud osa.

„Vepsa rajad“ (1983) koosneb ainult lauluriismetest, sest vepslastel oli väga palju laule meeles vaid katkenditena. Terviklikke salvestisi on vähe, sageli lõppevad need nagu kahetseva tõdemusega „kaik“ – rohkem meelde ei tule, mis on ka tsüklis humoorika võttena kasutust leidnud.

Pikad otsingud saatsid viimast sarja „Karjala saatus“ (1986–1989), mille materjal pärineb Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiivist. „Kui vepsa lood olid katkendid, siis karjala laulude mass oli nii suur, et see lõi mul üle pea kokku,“ tunnistab autor. Suur hulk üleskirjutusi pärines 1950. aastatest, Nõukogude võimu eest Soome põgenenud karjalastelt.

Veljo Tormis on tõdenud, et ta kirjutas „Unustatud rahvad“ ajal, mil need rahvused olid kadunud ning maailma ja võib-olla ka meie endi poolt unustatud.

Tsükli „Unustatud rahvad“ sarjade ühtseks kompositsiooniliseks ideeks on see, et nad kõik lõppevad nende kuue rahva mõttelise kadumise ja lahustumisega teiste kultuuride sekka. Liivi tsükli viimane lugu on tugevalt lätimõjuline „Laulis isa, laulis poega“ nii nagu liivlasedki sulanduvad lätlaste sekka, vadja tsükkel lõpeb vene kirikulauluga, „Ingerimaa õhtud“ hääbuvad üksiku solisti lauluviisiga. „Karjala saatuse“ ja kogu tsükli lõpetab „Hällilaul“, mis justkui hällitab last unele, kuid seda und samastatakse igavese unega, mis kunagi tuleb. Helilooja sõnutsi laul justkui hällitab ka rahvast igaviku poole.
Tervikuna pole Eestis seda tsüklit kunagi varem ette kantud. Eesti Filharmoonia kammerkoor on oma dirigentide käe all laulnud üksikuid sarju või osi nendest siiski paljudel välisreisidel mitmel mandril ning kuulsatel muusikafestivalidel. 1989. aasta veebruaris tulid „Unustatud rahvad“ Tõnu Kaljuste juhatusel kahe õhtu jooksul esmaettekandele Soomes Tuglase seltsi korraldatud Eesti uue muusika päevadel, kuid selleks ajaks polnud valmis veel „Karjala saatuse“ viimane osa „Hällilaul“.

 

q-unustatud1

 

Kontsert Hobuveskis

Collegium Musicale kontserdi publiku seas viibinud muusikateadlane Urve Lippus kirjutab oma Sirbi arvustuses: „Ettevõtmine oli aukartust äratav: a cappella kooride kontserdid sisaldavad harva üle tunni-poolteise puhast muusikat, „Unustatud rahvaste“ salvestis on kaks CDd, kokku 126 minutit. Kõigepealt mõtlesin, kuidas hääled vastu peavad, mitmetunnises ooperis ju lauldakse kordamööda, ka oratooriumides on vahepeal solistide ja orkestrinumbrid. Selle sarja lauludes on küll soliste, kuid foonina on koor siiski kogu aeg tegev. Hääled pidasid vastu, kõige tuhmim oli hoopiski algus. Teine mure oli, kuidas publik vastu peab, sest kuus tsüklit ei moodusta dramaturgilist tervikut ning kavas olid nad kirjutamisaja järjekorras. Kuigi soovis laulda „kõike ja korraga“ on oma ilu, oleksin leppinud ka vähemaga, eriti kuna Hobuveskis pole vaheajal suurt midagi teha ja lonksu vee saamiseks tuleb linna peale põigata. Siiski, nii nagu instrumentalistidele pakub pinget mängida kõik Beethoveni sonaadid (siiski mitte ühel õhtul) või kogu Bachi WTK, on koorimuusikas huvitav see sarjade sari kord algusest lõpuni ära kuulata.“

„Hobuveski ümmargune ruum muidugi inspireerib laulma ühelt ja teiselt poolt ning mitmesuguseid liikumisi lavastama,“ jätkab Urve Lippus. „ Noodikaante külge olid kinnitatud väikesed lambid ja lauljad liikusid nagu jaaniussikesed, mis laskis ka valgusega mängida või vahel peaaegu pimedas laulda. Kas efektid alati kõlale kasuks tulid, ei julge öelda – vahel tundus, et lauljad ei kuule hästi üksteist, mistõttu kannatas täpsus. Võtet, et lauljad seisavad ümber publiku, on mitmed koorid kasutanud, aga hästi kukub see välja piisavalt lihtsa faktuuriga lauludes: häälte sulamist ja häälestumist nõudvad keerukad akordid jätavad üksikud lähemal seisvad lauljad liiga alasti. Muidugi oli huvitav vaadata, milliseid liikumisi on välja mõeldud, et teha pikk õhtu teatraalsemaks ja vaheldusrikkamaks.“

q-unustatud3

Collegium Musicale koos Veljo Tormisega. Foto: Collegium Musicale

Arvustaja tõdeb, et tagantjärele on tal kahju, et ei kuulnud kontserti ka Tartus, kuna Hobuveski teatritegemiseks ilmselt põnev ringikujuline ja suhteliselt väike ruum jättis vähe võimalust koorihäälte kokkusulamiseks ja ka liikumised võimendasid sageli üksikuid lauljaid, kes vastava publikusektori poole kas lähemal või näoga. Samuti oleks ta soovinud, et lauljad oleks kõik need värsid pähe õppinud, sest lavastatud kontserdile annaks palju elavust juurde, kui laulja käed ja pilk saaks noodist vabaks. Püüdu natuke nalja teha oli mõnes „Vepsa radade“ lühiloos, domineeris aga pühalik ja tõsine meeleolu. Kuid mammutkavaga tuldi korralikult toime, eriti kuna esitus kulges tõusujoones.

 

Läänemeresoome rahvad muusikasaates „MI“

Tormis lõpetas „Unustatud rahvaste“ sarja 1989. aastal. Tänaseks on surnud kõik rahvalaulikud, kelle lauldud laule Tormis oma teostes kasutas. Ka paljud neist läänemeresoome rahvastest on väljasuremise äärel ja on keeli, mida kõnelevad veel vaid mõned üksikud inimesed. Seetõttu kujunes väärtuslikuks kultuurisündmuseks ERRi muusikasaate „MI“ kontserdikajastus „Unustatud rahvad“,  mis püüdis peale Hobuveskis toimunu jäädvustamisele ka teada saada, mis meie lähimatest keelesugulasteks tänaseks on saanud. Selleks lindistati kõigi nende rahvaste esindajatega lühiintervjuud, milles otsiti vastust küsimusele, milline võiks olla hääbumisohus väikerahvaste maailmapilt, kuid räägiti ka intervjueeritavate igapäevasest eluolust.

Liivi keeles arutles selle üle elavalt ja värvikalt keeleteadlane Valts Ernštreits, kelle suurepärane keeleoskus ei ole pärit mitte enam vanematelt, vaid omandatud haridusteel. Vepslasest saadi kaamera ette hõimupäevadel osalenud noorteansambli Noid pillimees Vladimir Solovjev. Piiri taha tehtud retkel võeti värske intervjuu koka ja võimlemisõpetaja ametit pidanud vadjalaselt Zinaida Saveljevalt: tema on üks väheseid, kes veel aastaringselt kodukülas Jõgõperal elab ja veel soravalt ning ilma aktsendita oma emakeelt kõneleb.

Sõjameenutusi võis kuulda kunagi Eesti vabariigi territooriumil paiknenud Vanakülas elavalt koduloouurijast isurilt Nikolai Põdralt, kes on põhihariduse saanud enne teist maailmasõda eesti koolis, kuid oskab oivaliselt ka isuri keelt. Head Kurkola murret rääkis Eesti ingerisoomlanna Lilja Seppänen. Karjala keele kõneleja intervjueerimiseks aga tuli suunduda Soome, kus saatejuhtide küsimustele otsis vastuseid Ritva Lampivuo.

Saate autor Timo Steiner oma tiimiga ei pidanud vajalikuks lisada läänemeresoome keeltes lindistatud intervjuudele subtiitreid. Esmapilgul tekitas see hämmastust, kuid mõne hetkega sai selgeks, et üle ekraani libisevat soovitust „Kuula südamega!“ tasub tõsiselt võtta ning hakata tähelepanelikumalt kuulama. Nii muutusid märgatavaks sarnasused eesti keelega ning ka kõneldu mõtet oli võimalik ära tabada. Ülipositiivset vastukaja tuli mitte ainult filoloogidelt, vaid ka paljude teiste erialade inimestelt, kes olid saadet vaadanud.

Siinkohal oleks vast sobilik mainida ka keeleteadlasi ja folkloriste, kelle pilgu all Veljo Tormis on „Unustatud rahvad“ loonud. Kõik nad on välja kasvanud Tartust, Paul Ariste koolist, näiteks liivi asjatundjad Herbert Tampere, Eduard Vääri, Tiit-Rein Viitso, Mati Hint. Tõnu Seilenthal ja Elna Adler aitasid kaasa „Vadja pulmalaulude“ sünnile, Arvo Laanest ja Marje Joalaid olid abiks isuri ja vepsa materjali koostamisel, Ada Ambus seadis ingerisoome tekste, Ülo Tedre ja Jaan Õispuu konsulteerisid karjala küsimustes. Mitmeid neist võis kohata ka „Unustatud rahvaste“ kontserdipubliku seas.

Huvi „Unustatud rahvaste“ ettekannete vastu oli sedavõrd suur, et Hobuveski saal ei suutnud kõiki soovijaid äragi mahutada. Seetõttu on lootust, et tsüklit esitatakse edaspidigi ja teoks saab ka mõte materjal heliplaadile salvestada.

Viia-Kadi Raudalainen

 

Allikad:

Priit Kuusk. Veljo Tormise suurtsükkel „Unustatud rahvad“ kõlab tervikuna esmaettekandes. Eesti Kontsert, 1.11.2013

Urve Lippus. Unustatud rahvad. Sirp, 14.11.2013

Veljo Tormis. Jonni pärast heliloojaks. Tallinn, 2000.

Veljo Tormis. Lauldud sõna. Tartu, 2000.

Muusikasaade „MI“. ETV arhiiv. 7.11.2014

 

Jaga sõpradega