Jäta menüü vahele

Aastail 1918-1998

Üheks olulisemaks ürituseks soome-ugri rahvaste tutvustamisel ja loodud sidemete tugevdamisel kujunesid hõimupäevad.

Jaak Prozes

Eesti iseseisvumine aastal 1918 lõi eelduse soome-ugri rahvaste koostöö tihendamiseks. Asutati mitmeid Eesti, Soome ja Ungari soome-ugri rahvaste vahelisi organisatsioone, korraldati kultuurikongresse, arendati ühistegevust teineteise laialdasemaks toetamiseks ja tutvustamiseks. Üheks olulisemaks ürituseks soome-ugri rahvaste tutvustamisel ja loodud sidemete tugevdamisel kujunesid hõimupäevad.

Esimest korda peeti neid Soomes 28. veebruaril 1928. a. üheaegselt Kalevala päevaga, Eestis peeti hõimupäevi esma­kordselt 26.-27. jaanuaril 1929. a. Hõimupäevade peakorraldajaks oli Fenno-Ugria Asutis, kes sel puhul lähetas ajakirjandusse hõimutervituse, milles märgiti: “Väike, kuid anderikas, tugev ja haritud rahvas suudab maailmas palju rohkem korda saata kui suur jõuetu, haiglane ja harimatu. /– – –/ Kuid ühtlasi peame aga oma sugulasrahvastega, oma hõimlastega kokku hoidma, neilt õppima, neile tarbe korral kasulik olema ja neid aitama, sest kokkuhoidev terve rahvahõim on suurem, tugevam ja kultuurivõimelisem ning suudab maailmas rohkem kui meie üksi”.

1931. aastal Helsingis peetud IV soome-ugri kultuurikongressi otsusel toimusid hõimupäevad Eestis, Soomes ja Ungaris iga aasta oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel. Eesti linnades oli neil päevil näha Soome ja Ungari lippe, toimusid kontsertaktused, näiteks Estonia Teatris või Tartu Raekojas. Hõimupäevade tähtsust tõstis asjaolu, et neist võtsid tavaliselt osa valitsuse ja riigikogu liikmed, hõimumaade ministrid ja presidendid saatsid vastastikku tervitustelegramme. Üle maa toimusid kõnehommikud, näiteks 1931. a. korraldati neid 431. Hõimupäevade põhirõhk aga oli koolidel, kus toimunud pidulikel aktustel tutvustati õpilastele sugulasrahvaid ja selgitati nende kultuuri ning ajaloo tundmise vajalikkust. Õpilased esitasid hõimurahvaste loomingut. Nii muutusidki hõimupäevad hõimurahvaste suurkohtumisteks, kus mõeldi ühistele keele- ja kultuurijuurtele, mis ajaloo kiuste omavad ka praegu meie rahvaste seas tähendust ning on enda tutvustamisel maailmale omamoodi visiitkaardiks.

Eesti Vabariigi okupeerimise tagajärjel hõimupäevade tähistamise traditsioon katkes, suleti ka hõimurahvaid sidunud organisatsioonid. 1988. a. hakkas aga hõimuliikumine taas elavnema, asutati esimesed hõimurahvaid ühendavad seltsid ja jõuti Eesti Ungari Seltsi ja Eesti Lasteraamatukogu initsiatiivil esimeste sõjajärgsete hõimupäevade tähistamiseni. Sellega olid eestlased esimesed, kes taas hõimupäevi pidasid. Aastatel 1989 ja 1990 olid hõimupäevade peakorraldajaiks Eesti Ungari Selts ja Mihaly Munkacsi nim. Ungari Kultuuriselts. Hõimupäevade ajal peeti ettekandeid, toimusid kontserdid, ajakirjanduses ilmusid hõimuliikumisele ja hõimurahvastele pühendatud artikleid.

Olulisemate sündmustena võiks 1989. a. nimetada nüüdseks traditsiooniliseks saanud hõimupäevadele pühendatud soome- ja ungarikeelset jumalateenistust Jaani kirikus, A. H. Tammsaare Majamuuseumis avatud Ungari teemalist maalinäitust. 1990. a. aga tulevad esmakordselt hõimupäevade ajal külla Venemaa soome-ugri rahvaste esindajad, nimelt toimub Tallinnas Soome-Ugri Rahvaste Noorte Assotsiatsiooni nõukogu istung. Tallinna Kinomajas näidatakse Ungarit tutvustavaid filme ja peetakse ettekandeid, Venemaa soomeugrilased räägivad seal oma kurvast olukorrast. Hõimupäevade puhul ilmub ajakirjanduses kõigi Eestis tegutsevate soome-ugri rahvaid ühendavate seltside ühisavaldus, milles seisis:

“Hõimupäevad on ka kaugete sugulaste ja hõimlaste kokkusaamise päevad. Meid kõiki seob ühine kauge kodu, paljus ühine saatus, mida läbib võitlus oma tõe ja õiguse, oma vabaduse ja olemasolu eest. Nii mõtlemegi hõimupäevil soomlaste ja ungarlaste, sisuliselt hääbunud vadjalaste ja liivlaste, venestumas mordvalaste ja udmurtide jt. soome-ugri rahvaste, aga ka neenetsite ja nganassaanide, meie kaugemate sugulaste peale. Aidakem ja toetagem siis üksteist hõimuaadete vaimus, mäletades minevikku ja vaadates lootusrikkalt tulevikku. Ma veresideme võtaks ….”

Eestis tegutsevate soome-ugri rahvaid ühendavate seltside ühisavaldus

1991. aasta oli sõjajärgsete hõimupäevade tähistamise traditsioonis murranguline. Hõimupäevi hakkas korraldama 1991. a. maikuus taasasutatud Fenno-Ugria Sihtasutis. Alates sellest aastast tähistavad hõimupäevi peaaegu kõik soome-ugri rahvad. Esmakordselt tulid Eestisse Venemaa soome-ugri rahvaste folklooriansamblid, hõimupäevade traditsioon levis üha enam koolidesse, kust saabus hulgaliselt positiivseid vastukajasid.

Viljandi IV Keskkoolist kirjutati: “Hõimupäevade aktusel osalesid vanema astme õpilased. Õpetaja kõnest jäi kõlama mõte, et me peame hoidma oma koda, sest sellega austame ka hõimurahvaste koda. Kuulates kaasõpilaste esituses vadjakeelset juttu ja soomekeelset luulet püüdsin end mõelda kaugele minevikku, esivanemate aega, mil elu oli teistsugune. Aga paljukest me oma sugulasrahvastest teame”.

“Tüdrukud Riina Trummi juhtimisel tõid kuulaja hõimurahvaste mõistmisele kõige lähemale. Lauldi ungari liivi, ingeri ja soome keeles. Ungari keelne laul pani rahva nii kaasa elama, et pärast ei tahtnud aplaus lõppeda. Karksi lasteaias-algkoolis kuulutati välja hõimunädal. Iga klass valis endale ühe hõimurahva, kelle kohta kogus materjali ja kokkuvõte tehti hõimupäeval. Seal olid kohal ka lapsevanemad. Tantsiti, loeti luuletusi ja mängiti pilli.” 

Mustla Keskkoolis toimus etendus “Saami muinasjutud”. Kullamaa keskkoolis pühendati hõimu­rahvastele raadiosaade.

Nagu korrates 1930. aastate hõimupäevade traditsioone võttis Fenno-Ugria vastu pöördumise, milles öeldi järgmist:

“Iseseisvas Eestis selgub, millised me tegelikult oleme, kuidas käitume riigirahvana. On loomulik, et nüüd vabana võõrast vahendusest, tihenevad veelgi meie suhted soomlaste ja ungarlastega ning Skandinaavia saamidega. Aga me ei peaks unustama ka teisi. Kui äsja tegime etteheiteid Soome välispoliitikale ja nüüd olema valmis unustama mitte ainult kaugete marilaste või neenetsite raske olukorra, vaid ka setu rahva jätame, endast väga veidra mulje. Praegu hakatakse üles ehitama uut Euroopat, mis tuleb loodetavasti inimnäolisem ja avatum kui varem. Kuid niisugune Euroopa jääb poolikuks ilma soome-ugri rahvusteta nende rahvusteta kelle maailmavaate orgaaniline osa on austav suhtumine loodusesse, mida saastatud Euroopa täna nii väga vajab”. 

Fenno-Ugria vastu pöördumine mais 1991.

1991. aasta hõimupäevi iseloomustabki teatav vanemate hõimupäevade traditsiooni kordamine. Nii korraldatakse Tallinnas Kirjanike Majas kõnehommik “Hõimuliikumine eile ja homme” ja Estonia kontserdisaalis toimub hõimurahvaste suurkontsert, millele järgneb koosviibimine Salme Kultuurimajas.

1991. aasta hõimupäevi jääb kaunistama 1000 Eesti Vabariigi taasiseseisvumist toetava marilase allkirja üleandmine Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiiidiumi esimehele Arnold Rüütlile, kes korraldas ka hõimurahvaste esindajatele vastuvõtu.

1992. a. hõimupäevad olid rahapuudusel tagasihoidlikumad, peamiseks ürituseks võiks pidada Teaduste Akadeemia Raamatukogus toimunud soome-ugri rahvaid tutvustavat raamatunäitust ja hõimurahvaste ühiskontserti Tallinna Matkamajas. Lisaks aga toimus pidulik koosviibimine Tallinna Raekojas, kus loeti ette president Lennart Mere tervitus, milles ta sõnas:

“Olen öelnud ja tahan tänasel hõimupäeval veel kord rõhutada, et demokraatliku maailma saavutuseks on inimõiguste ja kodakondsusõiguste garanteerimine, kuid nende vahel puudub oluline lüli. Seda puuduvat lüli olen nimetanud iga rahva õiguseks oma identiteedi säilitamisele.”

President Lennart Mere tervitus 1992. aastal

Koosviibimisel esinesid Soome-Ugri Rahvaste Arengufondi president Nikolai Gavrilov ja Rootsi Soomlaste Keskliidu esimees Arvi Tervalampi. Loeti ette ka Soome haridusministri tervitus.

1993. a. hõimupäevad olid seotud dr. Mihkel Veskega, esimese eriharidusega eesti keelemehe ja fennougristiga, kelle sünnist möödus 150 aastat. Tema tähtsamatele tegevusvaldkondadele – keelele, folkloorile ja poliitikale pühendati kolm konverentsi, millest võttis osa arvukalt Venemaa soome-ugri rahvaste vastava eriala inimesi. Toimub Ungari kultuuriõhtu ja Estonia Talveaias tähistatakse esimese mari rahvusooperi “Akpatõr” 30. aastapäeva. Tallinna Raekojas avati soome-ugri rahvaste käsitöö näitus. Esmakordelt toimub ja saab traditsiooniks soome-ugri rahvaste folklooriansamblite ringsõit Eestis, mis lõppes hõimurahvaste suurkontserdiga Eesti Rahvusraamatukogus. Eesti Rahvusraamatukogust saab aastateks (v. a. 1995. a. ja 1997. a.) hõimupäevade peakontsertide toimumise paik. 1993. a. annab esimesena maailma riikidest Eesti välja hõimupäevadele pühendatud eriümbriku ja eritempli.

1994. aasta hõimupäevi iseloomustab vast enam paljude hõimurahvaid tutvustavate näituste toimumine.

Kõikgepealt fotonäitus hantidest ja mari loodususundist Kiek in de Kökis, siis TA Raamatukogus toimus laiaulatuslik näitus liivlaste kunstist läbi aegade. Võib öelda, et sel momendil asus kogu liivi kunst, nii palju kui teda on, tõepoolest Eestis. Tallinna Ajaloomuuseumis avati näitus Permi loomastiili pronkskujudest.

Sel aastal hakkas esmakordselt seoses hõimupäevadega avama näitusi Eesti Rahva Muuseum. See traditsioon on jätkunud tänini. Esimene näitus oli pühendatud mordvalastele. Ka ETV tuli hõimupäevade korraldamisega esmakordselt kaasa, lastes eetrisse saatesarja “Hõimunädala päevik”.

Nagu mullugi, toimus folklooriansamblite ringsõit maakondades. Esmakordselt korraldati peakontserdi kõrval Tartu Ülikooli aulas teine suurem hõimurahvaste kontsert, mis on traditsiooniliseks jäänud siiani.

1995. a. hõimupäevad aga lähevad ilmselt ajalukku kui kõige mastaapsemad, Eestisse oli tulnud ligi 100 külalist. Seekord otsustati, et Raekojast saab hõimupäevade keskpunkt. Raekojas avatigi fotonäitus hantidest ja infopunkt, kus müüdi soome-ugri rahvaid tutvustavaid materjale. Kultuurikeskuses KULLO avati soome-ugri laste enda valmistatud rahvuslike mänguasjade näitus, mis praegu asub Mänguasja-muuseumis.

Toimusid mitmed seminarid nagu soome-ugri televisioonide koostöö seminar, Jaan Tõnissoni Instituudi korraldatud seminar “Soome-ugri rahvad ümbritsevas maailmas”, Eesti Keele Instituudi folkloristid korraldasid aga workshopi “Autentne folkloor tänapäeva folklooriliikumises”.

Esmakorselt peeti hõimupäevade raames seltside päeva st. Eestis elavate soome-ugri rahvaste seltsid said kaasmaalased terveks päevaks oma hoole alla ja korraldasid seltsiõhtuid.

Samuti hakati sellest aastast korraldama rahvuslikku hõimupäeva õhtut, mille eestvedajateks olid Eestis tegutsevad ungari seltsid, kes korraldasid Ungari Kultuuriõhtu Kloostri Aidas. Hiljem on sellest edasi arenenud traditsioon hõimupäevade ajal hõimuõhtute nädala läbiviimiseks Kloostri Aidas. Egeri Keldris aga toimus soome-ugri rahvaste rahvusroogade nädal.

Vast ühe olulisema sündmusena andis Eesti Post välja hõimupäevade eriümbriku ja margiploki. Margiploki presentatsioon ja väike kontsert toimus Estonia Teatri Talveaias. Teadaolevalt on need esimesed margid, mis soome-ugri rahvastele on pühendatud.

Seekordseid hõimpäevi iseloomustab samuti folkloriansamblite ringreis, mis vastupidiselt eelmistele algas peakontserdiga Rahvusraamatukogus ja lõppes kontserdiga Narva linnuses.



1996. a. hõimupäevad olid ungarikesksed, toimus palju ungarlaste keskseid üritusi, mida ei jõuakski siin üles lugeda. Tähtsaim neist oli meie koolides toimunud ungari nädal. Folklooriansamblite vastuvõtmisel tuli enam kaasa maakondi ja alates sellest aastast me enam folklooriansambleid pikkade üle-eestiliste ringreisidega ei kurnanud. Sellest aastast võtab pea iga maakond kas ise või paaris teise maakonnaga folklooriansambli vastu. Samuti tuleb uue momendina hõimupäevade traditsiooni hõimupäevade avamine Kunstiakadeemia soome-ugri ekspeditsioonide näitusega, mis seekord toimus Kullo Lastegaleriis. Tartu Ülikooli raamatukogus avati aga hõimupäevade taaselustaja Linda Viidingu 90 aastapäevale pühendatud näitus. Traditsiooniliselt toimusid hõimupäevade ajal koostöös Fenno-Ugriaga konverentsid, üks neist nimetuse all ÜMIN elik “Nüüdisaja teaduslik ja soome-ugri mütoloogiline maailmapilt”, teine “Rahvalaul ja -muusika kui identiteedi kandja”, Tartus aga “ Emakeel ja teised keeled”. Hõimupäevad lõppesid piduliku aktusega Raekojas.

1997. aasta hõimupäevad olid liivikesksed. Toimus kaks liivlastele pühendatud konverentsi: Liivi-Võro Istjätseq ja Liivi Päev Tallinnas, kus peeti arvukalt ettekandeid liivlaste ajaloost ja tulevikust. Raevanglas avati fotonäitus liivlastest ja Eestisse viibisid kõik olemasolevad liivlaste folklooriansamblid. ERM korraldas aga handi päeva. Peakontsert toimus seekord Tallinna Matkamajas. 

1998. a. hõimupäevad olid pühendatud hõimupäevade 70. aastapäevale. Paraku kavandatu eriti hästi ei õnnestunud, sest hõimupäevi mõjutas järsult halvenenud Venemaa majanduslik olukord. Sellepärast jäid pea kõik kutsutud folklooriansamblid tulemata, kuid kohale saabus aga ersalaste kuulus “Toorama”, kes saavutas siin tohutu menu. “Toorama” pärast tuldi bussidega koguni Viljandist Tallinna Rahvusraamatukokku peakontserdile. Hõimupäevade tähtsündmuseks oli aga II soome-ugri ajaloolaste kongressi toimumine. Akadeemilises raamatukogus avati Eesti Kunstiakadeemia Obi hantide näitus ja samas toimus 1999. a. hõimukalendri presentatsioon. Veel avati Tartus Legend galeriis etnofuturistiku komi kunstniku Pavel Mikuševi maalide näitus ja Tartu Ülikooli raamatukogus liivi teemaline fotonäitus “See on minu kodu”. Samas esitleti ka liivi luuleantoloogiat “Olen sust, tursast, kavalam”. Kloostri Aidas toimusid hõimurahvastele pühendatud hõimuõhtud. 

Kuna hõimupäevade 70. aastapäev jäi sisuliselt tähistamata, siis otsustati juubelit tähistada 1999. a. jaanuaris, sest just jaanuaris 1929. a. toimusid esimesed hõimupäevad Eestis, ning aasta varem Soomes. Sel puhul korraldati Eesti Keele Instituudis konverents, kus pidasid hõimupäevade tähistamisest ettekandeid Venemaa soome-ugri rahvaste, Soome ja Ungari esindajad. 

Selline on lühiülevaade hõimupäevade korraldamisest Eestis 70 aasta jooksul.

Miks peame hõimupäevi vajalikuks?

Kindlasti võimaldavad hõimupäevad paremini teadvustada oma rahvuslikku omapära, meie kuulumist soome-ugri rahvaste perre, mis võimaldab eestlastel ennast ümbritsevas Euroopas (maailmas) paremini tutvustada. Meil levinud sakslaste ja rootslaste plagieerimisega tuntuks ei saa, sest sakslased ja rootslased on Euroopas ees. Kuna hõimupäevade korraldamine põhineb soome-ugri rahvaste keele ja kultuuri juurtel, siis võimaldab see süvendada meil austust ka oma keele ja kultuuri vastu. Venemaa soome-ugri rahvastel aga suureneb Eestis käies ja nähes neile osutatud tähelepanu oma rahvuskultuuri väärtustamine. Samas võimaldavad hõimupäevad mõelda end mingil määral suuremaks, laiendada kultuuri- ja keelepüramiidi alust, et me ei peaks enam nii suurel määral ümbritsevatelt suurrahvastelt üle võtma rahvuslikku identiteeti hävitavaid võõrmõjusid. Samuti arendavad hõimupäevad soome-ugri rahvaste koostööd, mis kui ajalukku vaadata on võimaldanud paljudel soome-ugri rahvaste iseennast leida ja ellu jääda.