Soome-ugri kultuuripealinna sündmustest Marimaal

Kadi Raudalainen

Soome-ugri kultuuripealinnade liikumise algatasid soome-ugri rahvaste noorteühendus MAFUN ja MTÜ Põlisrahvaste Arengu Keskus 2013. aastal, et tõsta laiema üldsuse teadlikkust uurali rahvastest ja keeltest, tugevdada ühist soome-ugri identiteeti ja hoogustada kohalikku arengut soome-ugri maailmas. Esimesel neljal aastal kandsid seda tiitlit esmalt udmurdi küla Bõgõ (2014), seejärel Setomaa küla Obinitsa (2015), Iszkaszentgyörgy küla ja Veszprémi linn Ungaris (2016) ning Karjalas Vuokkiniemi küla (2017), igaüks neist esindas erinevat piirkonda.

Kõikjal aitas soome-ugri kultuuripealinna tiitel tõsta väikse küla tuntust nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt ning edendada kohalikku külaturismi. 2018. aastal peeti pausi, et siis taas uue ringiga alustada.

2019. aasta kultuuripealinnaks valiti Šorunža ehk mari keeli Untšo küla. Üle 1000 elanikuga Untšo asub Marimaal Morki rajoonis, kus valdav osa elanikest on marid ning rahvusteadvus ja soov oma kultuuri hoida väga tugev.

Avapidu talvises pakases

Soome-ugri kultuuripealinna 2019 avapidustused korraldati 10.−11. jaanuaril Marimaa pealinnas Joškar Olas ja Untšo külas. Delegatsioonid olid saabunud Bõgõst ja Obinitsast, kohal oli ka Fenno-Ugria esindus. Kultuuripealinna üritustele lisaks oli kultuuriministeerium korraldanud kaugematele külalistele tiheda vastuvõtuprogrammi: tutvuti Mari rahvusgaleriiga, kus olid väljas ka mitmed soome-ugri etnofuturismi käilakuju Aleksander Ivanovi tööd. Veel käidi Mari ajaloomuuseumis ning söödi lõunat maride seas väga populaarses rahvusrestoranis.

Kultuuripealinna pidulik avatseremoonia toimus Joškar-Olas asuvas Mihhail Šketani nimelises Mari rahvusteatris, mille juhiks on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias hariduse omandanud Erik Juzykain. Elevil publikut oli kogunenud terve saalitäis, paljud neist kandsid piduliku sündmuse puhul rahvarõivaid. Alustuseks luges Mari Eli vabariigi juhi Aleksandr Jevstifejevi tervituse ette tema esimene asetäitja Mihhail Vasjutin. Riigipea tõi esile Morki rajooni rolli mari rahvuslike traditsioonide säilitamisel. Soome etnograafiadoktor, mari kultuuripärandi uurija Ildikó Lehtinen rõhutas oma videotervituses, kui oluline on kultuuripärandi põlvest põlve edasiandmine. Sõktõvkaris asuva Venemaa soome-ugri kultuurikeskuse direktor Tatjana Barahhova väljendas lootust, et tänu oma üldinimlikule sisule ning Venemaa ja soome-ugri riikide koostööle edendab kultuuripealinnade projekt soome-ugri keeli ja rahvuskultuure ning sugulasrahvaste vaimset ühtehoidmist. Eesti ja Fenno-Ugria poolt tervitas pidulisi allakirjutanu, tõdedes, et meid ümbritseva maailma sõbralikumaks ja paremaks muutmine saab alguse üksikisikust ehk meie endi väikestest tegudest. Soome-ugri kultuuripealinna liikumine on kogunud jõudu paljuski tänu hulga vabatahtlike entusiastlikule tegevusele.

Piduliku õhtu emotsionaalseks kulminatsiooniks kujunes soome-ugri kultuuripealinna rändsümboli Tsirgu, puust voolitud linnu üleandmine Untšo külavanemale Ivan Jevsejevile. Seda tegi esimese kultuuripealinna Bõgõ küla kultuurikeskuse juhataja Žanna Jermolajeva Udmurtiast.
Sõnavõttude vahel esitas Mari riiklik tantsuansambel Mari El oma tõlgendusi soome-ugri rahvaste tantsudest. Joškar-Ola kooliõpilaste tantsurühm oli aga korduvalt Eestimaad ning meie laulu- ja tantsupidu külastanud tantsuõpetaja Ljudmila Matvejeva juhendamisel selgeks õppinud eesti rahvatantsu kaerajaan. Teatrisaalist suunduti koosviibimisele teatri fuajeesse, kus kõik soovijad said meenutada kultuuripealinnade liikumise ajalugu ja soovida uuele pealinnale õnne. Seda võimalust kasutasid soome-ugri kultuuripealinna Obinitsa 2015 eestvedajad Kauksi Ülle ja Rieka Hõrn, Fenno-Ugria juhatuse liige Andres Heinapuu ja paljud teised. Sõna võtsid ka Mari Eli kultuuriminister Konstantin Ivanov ning tema asetäitja Galina Širjajeva, kelle õlul oli kaugemalt tulnud külaliste vastuvõtmise korraldamine.

Järgmisel päeval toimusid pidustused juba Joškar-Olast saja kilomeetri kaugusel asuvas kultuuripealinnas Untšos, kus tähistati talvist aastavahetuspüha šorõkjol. Kauksi Ülle meenutab: „Küla sissepääsuvärava pasugapka juures oli külalisi vastu võtmas külavanem, kes pakkus linnukujulistest puust joogianumast kaljalaadset rahvuslikku jooki. Teravat napsu pakuti ka ja muidugi pühadepliine. Väljas oli 20-kraadine pakane, päike paistis ja tuult polnud. Äkki tõmmati külalised regede peale ning kolm hobust hakkasid laulu ja pillimängu saatel mööda külatänavat kihutama. Kõik see aeg tuli kaaslastest kõvasti kinni hoida, et mitte tagapool kappava hobuse jalge ette libiseda. Marid muudkui laulsid. Äkki peatas kutsar ree ja ütles, et vana kombe kohaselt peab ta kõik need, kes kaasa ei laula, ree pealt lumme viskama. Võtsin siis kiiresti hobuse kiitmise laulu üles ja nii saime edasi sõita.“ Mööda kihutati ka kultuuripealinna auks üles pandud teeviidast, mis näitas, kuhu suunda ja kui kaugele jäävad Untšost eelmised kultuuripealinnad.

Hoolimata kõvast pakasest astusid soome-ugri lippudega ehitud lipuväljaku vabaõhulaval üles erinevatest rajoonidest saabunud koorid ja folklooriansamblid, mõned neist rahvuslikes talverõivastes, teised aga õhukestes kingades-sukkades ja etnostiilis nailonkleitides. Obinitsa rahvas andis üle kultuuripealinna sümboli Tsirgu jaoks kaasa toodud kausitäie pähkleid-kuremarju-rosinaid ning 2015. aasta soome-ugri kultuuripealinna linnapea Evar Riitsaare valmistatud hõbedast tsirgu koos hõbekeega. Seejärel tegid külalised ringkäigu külas ja igal pool, kuhu sisse astuti, kostitati neid maitsva supi, mari pelmeenide podkogol’ide, pannkookide ja muu hea-paremaga. Tutvuti kohaliku muuseumitalu ja käsitööettevõtjatega ning saadi osa aastavahetuse kombetalitustest, milles on kesksel kohal sanditamine ja ennustamine. Päev lõppes ühise õhtusöögi, kingituste üleandmise ja ohtrate toostidega Untšo kultuurimajas.

Suvine pulmafestival

Kultuuripealinna aasta keskseks sündmuseks kujunes 15. juunil peetud rahvusvaheline pulmakommete festival süan pajrem, kuhu saabus 30 kollektiivi Udmurtiast, Komimaalt, Permi kraist, Baškortostanist ja Tšuvaššiast, aga ka Eestist ja Soomest, kokku üle 1000 inimese. Seekord kõndisid festivali osalejad külaväravast külakeskusesse piduliku rongkäiguna.
Külakeskuses said huvilised tutvuda rahvusliku käsitöö väljapanekuga. Näitusel oli eriline koht tikanditel, mis pole ka ime, sest tikkimiskunst on maride seas vägagi au sees. Kui marid Ivan Julma aegu vene vürstide võimu alla sattusid ning neil traditsiooniline sepatöö ära keelati, hakati hauda kaasa pandud sepiste asemel samu ornamente rõivastele tikkima. Ainuüksi Untšo külas tegutseb praegu kolm tikkimisstuudiot.

Nagu ikka, said ka untšolased festivali avamisel kuulda sooje kiidusõnu sellise suure ürituse korraldamise eest. Kõrgetest külalistest olid kohal kultuuriminister Konstantin Ivanov, mari nõukogu Mer Kanaš esimees Eduard Aleksandrov, mari föderaalse kultuurinõukogu esinaine Larissa Jakovleva jpt.

Külla tulnud kollektiivid esitasid oma rahva pulmakombestikku tutvustavaid etteasteid, mille käigus valiti välja mitmetes erinevates kategooriates parimad. Hulk diplomeid läks maridele endile, mh kohalikule folklooriansamblile Untšo užara pulmakommete parima lavalise esituse eest. Pulmad ongi mari tavandikultuuri kõige eredam sündmus: siis pannakse selga kõige uhkemad ja kaunimad rõivad, valmistatakse traditsioonilisi roogi ja peetakse hoogsat pidu.

Palvepüha hiiemäel

Kultuuripealinna ettevõtmisi jagus Untšos terveks aastaks. 2. märtsil peeti seal laste vastlapidu üjarnja, mai alguses korraldati piirkondlik kugetše pajrem’i folkloorifestival. 8.−13. juulini toimus külas XI ülevenemaaline maride kokkutulek ning sinna oli ajastatud ka muid tähtsündmusi: vabaõhuetendus, kirjandusfestival „Kolumbi Lugemised“, rituaalne palvepüha sürem ja soome-ugri festival noortele, et nad saaksid paremini tundma õppida Marimaa kombeid, muusikat, keskkonda ja kultuuri. Sellele festivalile sai kutse ka Setomaa rahvatantsurühm Hõbehall, kes kahe päeva jooksul tutvustas Untšos seto pärimuskultuuri, saades samas osa sealsest külaelust ja kommetest.
MTÜ Rahvatantsuansambel Hõbehall esindaja Aleksander Sven Esse pajatas reisist ka Lõuna-Eesti Postimehele: „Marid on ääretult lahked ja sõbralikud, nad on säilitanud oma keele ja kombed. Saabusime suve ühel tähtsamal päeval, kui keskpäeval toimus Šorunža hiiemäel mari keeles maausuriitus. Hiiemäel oli viis erinevat jumalust, viis eraldi puud, mille okstel lehvisid erinevatel aegadel siia toodud palverätikud. Igaüks neist kätkeb endas palvet, mille täitumist teab ainult palve esitaja. Nende pühade puude juures podisesid lõkketuledel katlad samal hommikul ohverdatud looma lihaga.“

Iga seitsme aasta järel toimub mäel eriti suur ohverdus, kus ohverdatakse hobune. See aasta oligi seitsmes ja katlas kees hobuse liha. Rahvariietes noored ja vanad kogunesid hiiemäele, kaasas rätikud ja korvid kodus valmistatud pliinide, leiva ja kaljaga.

„Kui individuaalsed palved preestrite poolt loetud ja rätid üle antud, algas ühine palvetamine, mis lõppes kateldes ohverdatud looma lihaga keedetud pudru söömisega. Pudru kõrvale jagati kaasa toodud pliine, leiba ja kalja. Kohalike pakutud toidu ja joogi pidi vastu võtma ja ära sööma, keelduda sellest ei tohtinud, see oleks olnud pakkujale solvav. Uskumatu oli see, et selline maausuriitus hiiemäel on säilinud, salajas läbi nõukogude aja alles hoitud,“ imestab Esse.
Mets, puud ja loodus on tema sõnul maridele pühad. „Uhkusega näitab Rosa, kellega tutvusime hiiemäel, meie rühma liikmetele oma perepuud, mitmeharulist pärna. Nii on neil siin traditsioon, et igal perekonnal on oma perepuu, mida käidi ikka pereliikmete poolt uhkusega vaatamas ja puult energiat saamas. /…/ Tänaseks on see ilus traditsioon kahjuks unustuse hõlma vajunud,“ nentis Esse. „Meil on mõndagi hõimurahvalt õppida, suhtumist loodusesse, metsa ja pühadesse hiiepaikadesse. Maridel on need pühad kohad, meil aga kahjuks paljud hiiekohad unustusse vajunud, sest kuuleme neist alles siis, kui järel vaid kännud.“

Peredes elamine viis Hõbehalli liikmed kokku lihtsate ja soojade inimestega. „Tuntakse end kui vanade sõprade keskel, võetakse välja lõõtspill ning laul ja tants läheb lahti. Räägime ka Eesti tänasest elust-olust. Lihtne on leida ühiseid jututeemasid. Mari ja eesti keeles on sarnaseid sõnu, nii näiteks on puu mari keeles pu, tuli tul ja lumi lum,“ räägib Esse.

Külas tegeldakse põhiliselt põllumajandusega, taluaedades kasvab köögivili ja kartul. Säilinud on ehe külaelu, veidi lagunenud teed nende ääres paterdavate hanedega ja partidega.
Seto leelo ja tants meeldisid Esse sõnul kohalikele väga, aktiivselt osaleti nende õpitoas. Noortefestivali lõppkontserdil esitasid Hõbehalli tantsijad pillimehe saatel seto tantse ning laulsid leelosid.

Uudseleiva pidustused

Kultuuripealinnas korraldatud üritustest jäi väga hea mulje ka Eesti haridustöötajale Kersti Kivirüüdile, kes külastas augustis toimunud uudseleiva uginde pidustusi. See oli tema sõnul hea võimalus saada tihe ülevaade maride muusikast, tantsudest, lauludest, rahvariietest ja käsitööst, sest Untšosse oli kokku tulnud marisid ka väljastpoolt Marimaad. Lisaks laval esitatule võis soome-ugri hõimutunnet kogeda ka pealinna tänavail ringi kolades ning kohalikega suheldes. Tema suureks rõõmuks kõlas alates piirkonnakeskusest Morkist kohalike suhtluskeelena vaid mari keel. Eriti suurt heameelt tegi Untšo külatänaval hullav ja mari keeles hõiklev lasteparv.
Soome-ugri kultuuripealinnade külastamine on saanud Kersti Kivirüüdile alates 2015. aastast iga-aastaseks reisisihiks. Ta on käinud üritustel nii Obinitsas, Veszprémis, Vuokkiniemis kui ka Untšos ja märganud, kuivõrd oluline on pealinna tiitel just hõimurahvastele Venemaal. „Kui Eestis ja Ungaris on kultuuripealinna tiitel lisaväärtuseks kohaliku elu rikastamisel, siis Karjalas, Udmurdi- ja Marimaal on see olnud hääbumisohus soome-ugri identiteedi eluliiniks. Ma loodan, et soome-ugri kultuuripealinnade programm annab ka edaspidi hõimurahvastele Venemaal võimaluse hüüda laia ilma: „Hei, me oleme siin veel olemas!“ Ühtlasi julgustan kõiki eestlasi kultuuriturismi kaudu toetama hõimlasi Venemaal ja mis võiks olla selleks parem võimalus, kui soome-ugri kultuuripealinnade programm,“ kutsub Kersti Kivirüüt ka teisi eestlasi oma eeskuju järgima.

Kultuuripealinna staatusest on ka praktilist kasu

Mida andis aga soome-ugri kultuuripealinnaks olemine Untšole ehk ametlikus keelepruugis Šorunžale? Kindlasti sai külarahvas palju uusi kontakte ja sõpru. Külavanem Ivan Jevsejev tõdes, et turistide arv kahekordistus: aasta vältel tutvusid mari rahva ja nende traditsioonidega külalised nii Venemaa eri piirkondadest kui ka välismaalt. Oluline on ka see, et tänu kultuuripealinna tiitlile sai 1200 meetrit külatänavaid endale asfaltkatte ning ära remonditi ka rohkem kui 10 km Morkist Šorunžani viivast maanteest. 2019. aastal valmis külas ka liivatatud teede, puhkepinkide, prügikastide ja valgustusega kultuuri- ja puhkepark, mille väljaehitamisele kulutati kohaliku initsiatiivi toetusmeetmest üle 1,5 miljoni rubla. Väiksemateks ehitusteks olid vabaõhulava, kolm silda ning värav, mille juures tervitatakse külalisi.
Soome-ugri kultuuripealinnade projekti algataja ja üks eestvedajaid Oliver Loode tõi aastale hinnangut andes esile, et esimest korda soome-ugri kultuuripealinnade programmi ajaloos oli Šorunža puhul tunda nii kohalike, vabariiklike kui ka föderaalsete võimude toetust. Tema jaoks oli suur üllatus, et Šorunža võidu järel õnnitles külaelanikke ja kogu mari rahvast Vene Föderatsiooni senaator Mari Elist Konstantin Kossatšov. Teatavasti on Venemaal raske käivitada kohalikku algatust ilma poliitiliste võimude toetuseta − vähemalt seda muret Šorunžal ei olnud. See lõi kultuuripealinna aastale head eeldused ning kokkuvõttes läkski kõik väga hästi.
Šorunžas ehk Untšos kuulutati välja ka soome-ugri maailma järgmine kultuuripealinn, milleks sai Baškiirias asuv Miškino küla.

Kadi Raudalainen on Fenno-Ugria Asutuse tegevjuht. Ta on külastanud soome-ugri kultuuripealinna üritusi Obinitsas, Iszkaszentyörgyis, Vuokkiniemis ja Šorunžas.

  • Kirjandus
    • „Setomaa esindus väisas soome-ugri kultuuripealinna“. − Lõuna-Eesti Postimees, 15.10.2019.
    • Kauksi Ülle „Marimaal Untšo küläh eläs mustinõ vägi“. − Setomaa, 2019/1.

FOTOD:

FOTO 1
Külavanem (paremal) ja külarahvas tervitavad värava juures külalisi. Foto:
FOTO1varu
Külavanem tsirguga kultuuripealinna avamisel. Foto:

FOTO2
Uudseleiva õnnistamine enne pidusöömaaja algust. Foto: Kersti Kivirüüt

FOTO 3 varuks
Marid Udmurtiast oma esinemiskorda ootamas. Foto: Kersti Kivirüüt

Print Friendly, PDF & Email